Loivame taas mööda jõge allavoolu, näeme madukaela ja suurt mesilast.
Mõne aja pärast läheme maha ja laseme Carlosel uute turistide järele sõita. Siit peame nüüd oma jõududega tagasi laagrisse saama. Rada on väga künklik. Kohe hakkab palav. Ja siin on sääsed.
Sääsed ununevad, kui silmame teeäärse puu tüvel rähni, kollase kurgualuse ja punase pealaega. Kuldpõsk-pronksrähn. Rähn kanntab ära mõningase sagimise, kuid lendab siis veidi eemale ja kõrgemale. Teeskleb, et ei näe kaameratega vehkivaid inimesi, ja klammerdub puusse. Võibolla on alles noor ega tea veel, kuidas sellistes olukordades käituda.
Ramirol on kena komme aeg-ajalt seisma jääda ja anda võimalus lihtsalt olla, kuulata ja vaadata. Ka ei muutu ta rahutuks, kui turist teeb juba kaheteistkümnendat pilti samast rohutirtsust. Ise korjab üles puu otsast pudenenud käpalisi ja sätib kuhugi tüvele, et need saaksid edasi kasvada. Soost võttis ta kaasa pika vanilliväädi, et see laagris jupiti eri kohtadesse maha istutada.
Muudest ägedatest elukatest näeme lehti tassivaid sipelgad, sinise pealaega tantsulindu ja mardikaid. Ämblik-pärdikuid (ingl k spider monkey) on kuulda, aga mitte näha. Metssigadest on ainult jäljed. Väga tahaks duši alla.
Pärast lõunat saabuvad teised turistid – paar itaallasi, elukohaga Inglismaal. Viime nemad ja nende giidi paadiga raja algusse teisel pool jõge ja läheme ise kalale. Kalal käimine näeb välja nii, et tuleb poolile keritud tamiili otsas rippuv konks koos raskuse ja kalatükiga vette visata ja siis vaadata, kuidas jõgi mööda voolab. Sööt saadakse paadimehe võrgust, kuhu on jäänud õige mitu kala. Leotame kalatükke kolmes kohas, lõpuks tõmbab paadimees välja ühe sägalise. Taevas tõmbub lillaks. Itaallased ootavad sel ajal pääsu tagasi üle jõe.
Õhtul on laagris tavapärasest rohkem lärmi ja jutuvada. Itaallased räägivad vahetpidamata. Nad pole Ecuadoris olnud veel kolme nädalatki, aga on juba igal pool käinud. Meie oleme kogu aja metsas kükitanud. Soovitavad meil minna Costa Ricale, kui meile meeldivad “seda sorti asjad”. Costa Rica on muidugi teinud palju asju õigesti, aga kas see on väärt nii kaugele lendamist? Keeruline on ka seletada, mis on “seda sorti asjad”. Et mis on ühist Amasoonase vihmametsal, Gröönimaa jääkilbil, Islandi, Alpide ja Himaalaja liustikel, väikesaartel ja rannikualadel, korallriffidel, Eesti metsade linnulaulul, lumistel talvedel ja vanadel Poola puukirikutel.
Pärast õhtusööki läheme jälle pimedasse metsa ämblikke otsima. On üks suur banaaniämblik, keda levitatakse banaaniistndustest. Erkroheline konn istub ilusti leheharude vahel, muidu elab ta kõrgel puu otsas. Veel näeme kestuvat rohutirtsu ja liblikanukku ning eelajaloolist küüsiklooma. Raja kõrval rahmeldab nelja silmaga opossum – mingit sorti rott, kellel on kulmud nagu täiendav silmapaar.
Ramirol on kena komme aeg-ajalt seisma jääda ja anda võimalus lihtsalt olla, kuulata ja vaadata. Ka ei muutu ta rahutuks, kui turist teeb juba kaheteistkümnendat pilti samast rohutirtsust. Ise korjab üles puu otsast pudenenud käpalisi ja sätib kuhugi tüvele, et need saaksid edasi kasvada. Soost võttis ta kaasa pika vanilliväädi, et see laagris jupiti eri kohtadesse maha istutada.
Muudest ägedatest elukatest näeme lehti tassivaid sipelgad, sinise pealaega tantsulindu ja mardikaid. Ämblik-pärdikuid (ingl k spider monkey) on kuulda, aga mitte näha. Metssigadest on ainult jäljed. Väga tahaks duši alla.
Pärast lõunat saabuvad teised turistid – paar itaallasi, elukohaga Inglismaal. Viime nemad ja nende giidi paadiga raja algusse teisel pool jõge ja läheme ise kalale. Kalal käimine näeb välja nii, et tuleb poolile keritud tamiili otsas rippuv konks koos raskuse ja kalatükiga vette visata ja siis vaadata, kuidas jõgi mööda voolab. Sööt saadakse paadimehe võrgust, kuhu on jäänud õige mitu kala. Leotame kalatükke kolmes kohas, lõpuks tõmbab paadimees välja ühe sägalise. Taevas tõmbub lillaks. Itaallased ootavad sel ajal pääsu tagasi üle jõe.
Õhtul on laagris tavapärasest rohkem lärmi ja jutuvada. Itaallased räägivad vahetpidamata. Nad pole Ecuadoris olnud veel kolme nädalatki, aga on juba igal pool käinud. Meie oleme kogu aja metsas kükitanud. Soovitavad meil minna Costa Ricale, kui meile meeldivad “seda sorti asjad”. Costa Rica on muidugi teinud palju asju õigesti, aga kas see on väärt nii kaugele lendamist? Keeruline on ka seletada, mis on “seda sorti asjad”. Et mis on ühist Amasoonase vihmametsal, Gröönimaa jääkilbil, Islandi, Alpide ja Himaalaja liustikel, väikesaartel ja rannikualadel, korallriffidel, Eesti metsade linnulaulul, lumistel talvedel ja vanadel Poola puukirikutel.
Pärast õhtusööki läheme jälle pimedasse metsa ämblikke otsima. On üks suur banaaniämblik, keda levitatakse banaaniistndustest. Erkroheline konn istub ilusti leheharude vahel, muidu elab ta kõrgel puu otsas. Veel näeme kestuvat rohutirtsu ja liblikanukku ning eelajaloolist küüsiklooma. Raja kõrval rahmeldab nelja silmaga opossum – mingit sorti rott, kellel on kulmud nagu täiendav silmapaar.
Kommentaarid
Lisa kommentaar