Leemeti-Kassari

Raiesmikulõigud on matkatee sisse pandud ilmselt selleks, et iga matkaja saaks adekvaatselt oma kogemuse järgi võtta seisukoha Ida-Harjumaa metskonna metsaülema väidete suhtes, kas jalgu on parem murda raielangil või ülekasvanud metsas.
Kuulen sel aastal esimest korda käblikut. Täna on ka salutihane, punarind ja lepalind. Lisaks on leitsak. Nii raiesmikud kui ka motivatsioonisirged ajavad higistama. Heinamaade kohal heliseb õhk lõokestest.
Tihu kemmerg on saanud puuga pähe ja veidi viltu vajunud. Lauda pole, onn pisike ja pime. Istume siis niisama rohus. Puugid on ärganud. Sprotirasvased sõrmed saab metsas rahulikult pükstesse pühkida, loomadel sellest ükskõik. Nad jooksevad ju enne minema, kui jõuavad täpsemalt järele vaadata. Tihu järve sillal saab päikeses istuda keset rabakonnade mulksumist. Pidevaks saatemuusikaks on terve päeva ülelendavate linnuparvede kluugutamine.
Ülased on üleöö lahti läinud ja pungad puudel hulga suuremaks paisunud. Ajame virnade viisi linde kraavidest lendu.
Ühtri palvemaja küljes kraani ei ole, küll aga on maja kõrval puu, mille all pähkleid ja kuivikuid süüa. Järgmine lootus kohvile on Padriku pood, aga see on ka kinni. Näeme kaht sääske. Kalle käib sipelgat otsimas.

Rada läbib osa Orjaku matkarada, kus saab näha kormoranide saart ja luukeredeks tehtud puid.
Orjaku sadamas on iiUmekk, kus seltskond lubab nii vett kui ka kohvi. Kui kuulevad, millega tegeleme, toob tätoveeritud käsivartega mees suure kala ja käsib kaasa võtta. Kalle taganeb kala eest peaaegu merre. Ei, kala tuleb kaasa võtta. Veenmise tugevdamiseks eemaldatakse kalast sealsamas sisikond ja lisatakse juurde karp soola. Kassari kiigeplatsil saab ju lõket teha. Ja siis ilmub köögist taldrik pisemate kalade, rohelise ja leivaga. See tuleb kohe süüa. Inimesed imestavad, et saame terve nädala puhkust võtta. Mina omakorda imestan, et on inimesi, kelle jaoks nädalane puhkus on pikk.
Viimased kolm ja pool kilomeetrit kannabki Kalle kala ettesirutatud kätel. Haned kogunevad põldudele. Päike läheb muidugi looja. Nii saabumegi kolmveerand kümme Kassari kiigeplatsile, sest Sääretirbi lõkkekohta me enam minna ei jaksa. Pimedas poleks tirpi nagunii näha. Plats on muidu tore, ainult et eriti midagi ei paista. Leiame kiige, kemmergu ja pool ahju. Lähimad lõkkepuud on ilmselt Sääretirbil. Aga meil on kalaprobleem. Pealampide sähvides korjame võserikus käsikaudu hagu. Kalle teeb lõkke, ma tuvastan kõige sirgema lapi maad ja püstitan vigvami. Sinna juurde käib ka uue kepi otsimine kadunud matkakepi asemele. Toda eelmist me ju Kalestelt kaasa ei võtnud. Kala maitseb lõpuks väga hästi. Mis liiki kala oli, seda ei tea. Suur. Kahtlustame siiga.
Käidud ca 39 km.