Öösel on külm. Suvise magamiskoti rõõmud lume lähistel.
Täpsemalt on
külm pealtpoolt, alt on soe. All on see KLi šokolaadipaber. Peaks ennast
üleni sellesse mähkima. Kusagil neljast hakatakse kütma. Tore, tuleb
päikeseline päev.
Hommikurutiin. Siis piirile. Piir on traattara. Rada viib mulguni, kus latid tuleb kõrvale tõsta ja läbi ronida. Norra pool on postkast. Tähistada norrakad pole viitsinud. Mõlemal pool on soomlaste sildid, Soome pool on silt, et tegemist riigipiiriga ja Norra pool, et algab Soome Vabariik.
Esialgu on rajamärgid ka Norra pool näha, kollased täpid ja/või üksteise otsa asetatud kivid, nagu lubatud. Isegi rada on aeg-ajalt märgata. Hoian siiski silma peal kaardil. Pisikesi järvi on hulgim, kõik taevakarva sinised. Muus osas koosneb maastik peamiselt kividest ja põdrasablast. Norras on tuul. Ilmselt seesama, mida Soomes ei olnud.
Kõik sujub kuni mingi ajani pärast snäkipausi. Siis kaovad nii rada kui ka märgid. Tammun siia ja tammun sinna, aga ei midagi. Viimaks hakkan kartma, et selle ringitammumisega eksin üldse ära. Lähen üle kompass-kaart-GSP-mõudi. Nagu oligi arvata, need pagana lombid ei eristu üldse, sest lähedalt ei saa aru, mis kujuga need on ja kas künka tagant ühelt ja teiselt poolt paistev vesi on üks ja sama või kaks erinevat. Lisaks on lumesulamise aastaajal vett ilmselt rohkem kui olema peaks. Jeah. Kui olen järvede osas totaalselt tupikus, võtan lihtsalt suuna tuimalt põhja. Turnimist on parasjagu, nii üle kivide kui ka läbi soomätaste. Jaa, justnimelt läbi. Jala alt tõuseb lendu linde, ühe pardi peletan pesalt. Mingid tiirulised pikeerivad, soovides mind ilmselt minema peletada. Juba lähen. Veeniredes on kalu nii palju, et püüa või käega. Küngastes elavad paksud hamstrimõõtu närilised, kelle urud ulatuvad ühest künkast teiseni ja veel edasi.
Kõrgemad mäed, mida seni vältisin, on nüüd abimehed. Sealt on parem vaade. Ühel eriti kõrgel kohal on vaade lausa 360 kraadi. Orienteerin kaardi maastikuga. Midagi hakkab looma. Kulgen ilmselt üsna õiges suunas ja lõunapausi ajal olen endaga täitsa rahul. Suure järve nurga tagant paistma hakkav vesi on õiges kohas. Rõõm ei kesta kaua, veidi aja pärast pilt ja maastik enam kokku ei klapi. Olen ikka ühes teises kohas. Mnjah, kilomeetrite järgi tunduski asi pisut liiga optimistlik. Järjekordsest jõest läbi sumades kohtun taas rajamärkidega. Kahega. Senja-sündroom. Veel veidi ilmakaarte järgi orienteerumist, jõe forsseerimist (vesi on ikka pagana külm) ja kohtumist kolme laululuigega, kuniks rada ilmub taas. Jee. Nüüd ma märke enam silmist ei lase. Põhja poolt tuleb tumesinine udu (hurjuhh). Kivide vahel kasvavad nüüd kased, aga ka siin on osad kased surnud. Imelik. Nende oksad on kaetud mingi tumerohelise samblikuga.
Silm hakkab kinni vajuma ja jalg on päris tönts. Kilometraaž on normis, aga ma pole vist veel nii kaugel kui oleksin tahtnud olla. Ei saa täpselt aru, kui palju ma seal omapäi ringi tuulamisega lõikasin või suurema ringi tegin. Rada kulgeb mööda järku mäekülge, siia telki panna pole just suurt mõtet. Tuul on ka vinge. Lõpuks leian sileda, kuiva, voolava vee kõrval asuva maalapi. Ja tuul vaibub. Nagu tellitud.
Täna on külmem kui eile. Kohe tunda, et liigun põhja poole. Kiire õhtusöök, telk püsti ja arvutiklõbistamine toimub seekord juba otsapidi magamiskotis.
GPS: 26,6 km, liikumist 08:01, seismist 04:22, keskmine kiirus kogu raja kohta 3,6 km/h. Algus ca 10:15, lõpp ca 22:20.
Hommikurutiin. Siis piirile. Piir on traattara. Rada viib mulguni, kus latid tuleb kõrvale tõsta ja läbi ronida. Norra pool on postkast. Tähistada norrakad pole viitsinud. Mõlemal pool on soomlaste sildid, Soome pool on silt, et tegemist riigipiiriga ja Norra pool, et algab Soome Vabariik.
Esialgu on rajamärgid ka Norra pool näha, kollased täpid ja/või üksteise otsa asetatud kivid, nagu lubatud. Isegi rada on aeg-ajalt märgata. Hoian siiski silma peal kaardil. Pisikesi järvi on hulgim, kõik taevakarva sinised. Muus osas koosneb maastik peamiselt kividest ja põdrasablast. Norras on tuul. Ilmselt seesama, mida Soomes ei olnud.
Kõik sujub kuni mingi ajani pärast snäkipausi. Siis kaovad nii rada kui ka märgid. Tammun siia ja tammun sinna, aga ei midagi. Viimaks hakkan kartma, et selle ringitammumisega eksin üldse ära. Lähen üle kompass-kaart-GSP-mõudi. Nagu oligi arvata, need pagana lombid ei eristu üldse, sest lähedalt ei saa aru, mis kujuga need on ja kas künka tagant ühelt ja teiselt poolt paistev vesi on üks ja sama või kaks erinevat. Lisaks on lumesulamise aastaajal vett ilmselt rohkem kui olema peaks. Jeah. Kui olen järvede osas totaalselt tupikus, võtan lihtsalt suuna tuimalt põhja. Turnimist on parasjagu, nii üle kivide kui ka läbi soomätaste. Jaa, justnimelt läbi. Jala alt tõuseb lendu linde, ühe pardi peletan pesalt. Mingid tiirulised pikeerivad, soovides mind ilmselt minema peletada. Juba lähen. Veeniredes on kalu nii palju, et püüa või käega. Küngastes elavad paksud hamstrimõõtu närilised, kelle urud ulatuvad ühest künkast teiseni ja veel edasi.
Kõrgemad mäed, mida seni vältisin, on nüüd abimehed. Sealt on parem vaade. Ühel eriti kõrgel kohal on vaade lausa 360 kraadi. Orienteerin kaardi maastikuga. Midagi hakkab looma. Kulgen ilmselt üsna õiges suunas ja lõunapausi ajal olen endaga täitsa rahul. Suure järve nurga tagant paistma hakkav vesi on õiges kohas. Rõõm ei kesta kaua, veidi aja pärast pilt ja maastik enam kokku ei klapi. Olen ikka ühes teises kohas. Mnjah, kilomeetrite järgi tunduski asi pisut liiga optimistlik. Järjekordsest jõest läbi sumades kohtun taas rajamärkidega. Kahega. Senja-sündroom. Veel veidi ilmakaarte järgi orienteerumist, jõe forsseerimist (vesi on ikka pagana külm) ja kohtumist kolme laululuigega, kuniks rada ilmub taas. Jee. Nüüd ma märke enam silmist ei lase. Põhja poolt tuleb tumesinine udu (hurjuhh). Kivide vahel kasvavad nüüd kased, aga ka siin on osad kased surnud. Imelik. Nende oksad on kaetud mingi tumerohelise samblikuga.
Silm hakkab kinni vajuma ja jalg on päris tönts. Kilometraaž on normis, aga ma pole vist veel nii kaugel kui oleksin tahtnud olla. Ei saa täpselt aru, kui palju ma seal omapäi ringi tuulamisega lõikasin või suurema ringi tegin. Rada kulgeb mööda järku mäekülge, siia telki panna pole just suurt mõtet. Tuul on ka vinge. Lõpuks leian sileda, kuiva, voolava vee kõrval asuva maalapi. Ja tuul vaibub. Nagu tellitud.
Täna on külmem kui eile. Kohe tunda, et liigun põhja poole. Kiire õhtusöök, telk püsti ja arvutiklõbistamine toimub seekord juba otsapidi magamiskotis.
GPS: 26,6 km, liikumist 08:01, seismist 04:22, keskmine kiirus kogu raja kohta 3,6 km/h. Algus ca 10:15, lõpp ca 22:20.
Lisa kommentaar