Lavatsil magada on kõva. Lisaks näen unes pidevalt mingeid ringkaitsepositsioone. Ja palav on.
Hommikused
asjatamised asjatatud, korjan parasjagu kokku kõike seda nodi, mida ma
tuba mööda laiali olen laotanud, kui saabuvad kaks kalameest. Imestavad,
et ma üksi olen. Kala järvedes jätkub, püüavad rohkem kui ära süüa
jaksavad.
Plaan on täna jõuda piirile, seal peaks olema lõkkekoht. Järk-järgult tsivilisatsioonist eemale. Maastik on vahelduv. Üksikud jändrikud kased komplektis kadakate ja muruga. Liivaluited. Madalad männid, roosade õitega pohlad. Jõgede ületamine läheb hõlpsamalt kui lootsin. Kaardi järgi peaks kahest esimesest suuremast läbi kahlama. Esimesele jõele on aga tekkinud rippsild. Vahutavat vett vaadates ei taha küll mõelda, kuidas ma sellise vaevalt kümnekraadise ilmaga sealt nabani veest läbi kahlaks. Teisele jõele lähenedes paistavad nöörid. Silda pole, on aga teises kaldas paat. Sikutan nööri ja ennäe, paat hakkab minu poole tulema. Kui kohale jõuab, tirin ennast samamoodi nöörist teisele kaldale. Kaval. Vastu tulevad kaks soome matkajat. Kuidagi rahvarohke neil siin.
Ilm on pilves, tuulevaikne. Linnud vidistavad. Kolmas kevad juba sel aastal. See ilmselt seletab ka sääskede puudumist. Ehmatan lendu pardi, kes etteheitval prääksudes minema lendab.
Kuiv maapind vaheldub soiste juppidega, kus tuleb ühelt soosaarelt teisele hüpata.
Iisakijärvi lähedal kuulen hääli. Kedagi pole näha. Järveäärsesse majakesse jõudes näen toas kõiksugu matkakraami. Selge, ju on häälte kraam. Teen raamatusse sissekande ja pean õues snäkipausi.
Rada jätkub kasetihnikus. Tüvede vahel vilksatavad põhjapõdrad. Edasi suur lage soo, kalpsan mättalt mättale. Siss tunneb ennast sellises varjeta maastikus kuidagi alasti. Eemal mäel on mingi kummaline valge laik. Binokliga asja uurides leiab kinnitust oletus, et tegemist on lumega. Rada hargneb, Rousajärvi suunas on tee juba kitsam.
Rousajärvi on viimane autiotupa minu marsruudil. Kaks ennist vastu tulnud matkajat pidasid siin haavade ravitsemise päeva. Söön lõunat. Keskmist kasvu pruun lind paanitseb jõe ääres. Riigipiirile on 12 km. Majakese juurest hargneb neli matkarada. Piirile suunduv on kõige kitsukesem.
Läbin edasi minnes paar sääseparve. Sääsed ei tee must välja. Mina selle üle ei kurvasta.
Maastik muutub järjest lagedamaks. Kõigepealt surnud kased, siis üksikud kasevitsad, siis ainult kivid ja põdrasammal silmapiirini. Igas suunas laiuvad lauged rahulikud künkad. Aeg-ajalt vilksab põtru. Maa, vesi ja taevas on omavahel segamini. Oleksin nagu ainus inimene maapeal.
Lõuna pool ilmub taeva alläärde heleoranž serv. Vahelduva eduga tuleb see lähemale.
Kaardi kohaselt paarsada meetrit enne piiri asuv lõkkease kujutab endast rämpsuhunnikut. Väga ebasoomelik. Traalin tükk aega ringi, otsides siledat, kivide, kadakate ja muhkudeta lapikest maad. Lõpuks leian kellegi varasema külastaja lõkkeaseme kõrval. Õhtusöögi taustal ilmub lõunakaares sõudvate roosade pilvede vahele järjest rohkem sinist taevast. Üksikud pisikesed pilved püüavad teistest mööda trügida, suur mass liigub vaevumärgatavalt. Telgis päeva muljete toksimise asemel kolin õue kivile, olles eelnevalt ennast varustanud sooja pesu ja kinnastega. Äkki tuleb homme ilus ilm? Selja taga üle künka on Norra piir.
GPSi nägemus tänasest päevast: 27,5 km, 7:22 liikumist, 4:11 seismist, keskmine kiirus kogu aja peale 3,8 km/h. Start oli 10:15 ja lõpp 22:00.
Plaan on täna jõuda piirile, seal peaks olema lõkkekoht. Järk-järgult tsivilisatsioonist eemale. Maastik on vahelduv. Üksikud jändrikud kased komplektis kadakate ja muruga. Liivaluited. Madalad männid, roosade õitega pohlad. Jõgede ületamine läheb hõlpsamalt kui lootsin. Kaardi järgi peaks kahest esimesest suuremast läbi kahlama. Esimesele jõele on aga tekkinud rippsild. Vahutavat vett vaadates ei taha küll mõelda, kuidas ma sellise vaevalt kümnekraadise ilmaga sealt nabani veest läbi kahlaks. Teisele jõele lähenedes paistavad nöörid. Silda pole, on aga teises kaldas paat. Sikutan nööri ja ennäe, paat hakkab minu poole tulema. Kui kohale jõuab, tirin ennast samamoodi nöörist teisele kaldale. Kaval. Vastu tulevad kaks soome matkajat. Kuidagi rahvarohke neil siin.
Ilm on pilves, tuulevaikne. Linnud vidistavad. Kolmas kevad juba sel aastal. See ilmselt seletab ka sääskede puudumist. Ehmatan lendu pardi, kes etteheitval prääksudes minema lendab.
Kuiv maapind vaheldub soiste juppidega, kus tuleb ühelt soosaarelt teisele hüpata.
Iisakijärvi lähedal kuulen hääli. Kedagi pole näha. Järveäärsesse majakesse jõudes näen toas kõiksugu matkakraami. Selge, ju on häälte kraam. Teen raamatusse sissekande ja pean õues snäkipausi.
Rada jätkub kasetihnikus. Tüvede vahel vilksatavad põhjapõdrad. Edasi suur lage soo, kalpsan mättalt mättale. Siss tunneb ennast sellises varjeta maastikus kuidagi alasti. Eemal mäel on mingi kummaline valge laik. Binokliga asja uurides leiab kinnitust oletus, et tegemist on lumega. Rada hargneb, Rousajärvi suunas on tee juba kitsam.
Rousajärvi on viimane autiotupa minu marsruudil. Kaks ennist vastu tulnud matkajat pidasid siin haavade ravitsemise päeva. Söön lõunat. Keskmist kasvu pruun lind paanitseb jõe ääres. Riigipiirile on 12 km. Majakese juurest hargneb neli matkarada. Piirile suunduv on kõige kitsukesem.
Läbin edasi minnes paar sääseparve. Sääsed ei tee must välja. Mina selle üle ei kurvasta.
Maastik muutub järjest lagedamaks. Kõigepealt surnud kased, siis üksikud kasevitsad, siis ainult kivid ja põdrasammal silmapiirini. Igas suunas laiuvad lauged rahulikud künkad. Aeg-ajalt vilksab põtru. Maa, vesi ja taevas on omavahel segamini. Oleksin nagu ainus inimene maapeal.
Lõuna pool ilmub taeva alläärde heleoranž serv. Vahelduva eduga tuleb see lähemale.
Kaardi kohaselt paarsada meetrit enne piiri asuv lõkkease kujutab endast rämpsuhunnikut. Väga ebasoomelik. Traalin tükk aega ringi, otsides siledat, kivide, kadakate ja muhkudeta lapikest maad. Lõpuks leian kellegi varasema külastaja lõkkeaseme kõrval. Õhtusöögi taustal ilmub lõunakaares sõudvate roosade pilvede vahele järjest rohkem sinist taevast. Üksikud pisikesed pilved püüavad teistest mööda trügida, suur mass liigub vaevumärgatavalt. Telgis päeva muljete toksimise asemel kolin õue kivile, olles eelnevalt ennast varustanud sooja pesu ja kinnastega. Äkki tuleb homme ilus ilm? Selja taga üle künka on Norra piir.
GPSi nägemus tänasest päevast: 27,5 km, 7:22 liikumist, 4:11 seismist, keskmine kiirus kogu aja peale 3,8 km/h. Start oli 10:15 ja lõpp 22:00.
Lisa kommentaar