1. matkapäev

Laadimise ja sooja vee osas on see mõistagi tore, aga hoolimata browni liikumise juhuslikkusest leiab häiriv hulk heitgaasimolekule tee läbi aknapragude meile tuppa. Gaasitamine jätkub varahommikuni. Isegi seinte sees elavad hiired on närvilised. Lisaks on öömaja personalil tõepoolest pidu ja vahelduva eduga kostab väljast või koridorist nende lällamist. Hommikuks on vaikus majas, elekter tagasi ja päike ilusti tõusnud. Viimane võimalus peapesuks enne 20ndat augustit.
Kanadalanna siiski tasub tellitud produktide eest.
Kraami hobustele pakkimisega läheb aega ja hakkame Rajivi ja Carolega vaikselt astuma. Meiega liitub Gary, austraallane, kes tahab näha, kuhu rada alguses läheb. Astume, mina Rajivi sabas, Carole Garyga lakkamatu vadina saatel veidi tagapool. Nad võtavad momentaalselt seisukoha kõigis maailma küsimustes, kaasaarvatud Katri mittekaasatulek. Ma ei sekku. Nagu näha, on tegemist ekspertidega.
Laskume Pare Chu jõe kanjonisse. Erinevalt senistest jõgedest on vesi helesinine. Jälitame üht selle kõrvalharudest mõnda aega, rada käib üles-alla, Rajiv arendab teotempot. Jõuame üles kanjoniservale. Viimane pilk tagasi Kibberile. Hobuseid pole näha, kuigi nad peaks põhimõtteliselt meist eespool käima, et laager enne meie saabumist püsti panna (sahib-trekking).
Carole ja Gary on jutuga jõudnud maailmapoliitikani. Ega keegi ei sekku, kui Hiina midagi Hong Kongi või Taiwani suhtes ette võtab, järeldatakse ühiselt. Mnjah, ilmselt ei sekku ka muudel juhtudel. Aga mõistetakse karmilt hukka. Seejärel läheb Gary oma teed.
Rajiv läheb pika istumise ja ootamise järel vaatama, mis hobustega juhtus. Carole küsib, mida ma kavatsen teha, kui ongi selline probleem, et täna ei saa edasi minna (neil tekkis kahe peale juba terve teooriate plejaad, mis kindlasti juhtus). Vastan, et tegelen probleemiga tavaliselt siis, kui see on kätte jõudnud, ja püüan mitte väga ebaviisakalt kõlada. Oletamise asemel jälgin binokliga, kuidas Rajiv alla jookseb ja kanjoni teises otsas üles ronib. Kui ta on peaaegu külani jõudnud, tulevad sealt hobused. Vau, loodetavasti meie omad, arv tundub õige. Kui hobused lõpuks kohale jõuavad, selgub, et hobusemees ei saanud neid jõe äärest kätte ja pakkimise osas olevat ta ka aeglane. Eks tal juba aastaid kah, aga tore vana, naerab lõbusalt, hoolimata Carole pretensioonidest, et ootame juba üle kahe tunni. Kuna vaja oli viite hobust, aga nii palju hobusemehel ei olnud, tuli puuduv hobune asendada kolme eesliga, ühe neist ostis ta Kibberist. Eeslid on jonnakad ja kõnnivad aeglasemalt kui hobused, nende pärast ka osa janti.
Meid kahte teenindav personal koosneb niisiis neljast inimesest: giid Rajiv (Darjeelingust), hobusemees Norbu Tsering (61, Tso Moriri lähistelt, mütsil kiri "Sport Russia"), kokk Mangal (Sikkimist) ja abiline Tenzin (Zanskarist); neljast hobusest ja kolmest eeslist. Rajiv õppis millalgi ülikoolis reaalaineid, aga otsustas siis, et matkagiid olla meeldib talle rohkem. Tenzin õpib Jammus ja tema jaoks on turistidega koos mägedes ronimine suvevaheaja ajutine töö.
Sööme lõunat kaasaantud karbist. Seal leidub keedetud muna, keedukartulid, võileivad, mahl, banaan ja kitkät. Tundub, et esimesel matkapäeval on olmest rohkem juttu, edaspidi on see juba rutiin.
Tee jätkub mõne aja pärast tõusuga. Kui tundub, et olemegi üleval, ilmneb veel ca 100-200 meetrit tõusvat maastikku. Mis seal ikka, elu läheb vaikselt ülesmäge. Ja nii kolm tundi. Alla jäävad põllud ja pilvede varjud. Ja Carole. Ta jääb õnneks piisavalt maha, et mitte ulatuda minuga rääkima. Rajiv ei räägi. Kasutan teda magnetina ja tammun tema jälgedes. Jalg ette, keharaskus ka, põlv sirgeks, sama teise jalaga ja siis kõik jälle otsast peale. Viimaks oleme üleval, paistab Shilla mäetipp (6303 meetrit). Vasakul rohelus, paremal kaljud, keskel avarus, võiks lasta tuulel ennast kanda ja kui ma veel oleks see tšikk "Helisevast muusikast" …
Telgid pannakse üles ja turistid aetakse puhkele. Programmi järgi on nüüd vaba aeg ja areaali eksploorimine. Mesilane sumiseb, eeslid näksivad rohtu, saabuvad tee ja küpsised. Vestleme Carolega peldikutest maailma eri paigus. Suudan lajatada kirgiisi kott-peldikuga ja norra rivipeldikuga, millega käis kaasas manuaal. Jutt on inspireeritud taamal toimuvast tualett-telgi püstitamisest. Hmm, tualett-telk, kes seda enne näinud. Kasutamine on omapärane kogemus.
Panen järjest riideid selga ja lõpuks kolin raamatuga telki. Õnneks on meil eraldi telgid ja mul lisaks võimalus kasutada ka Katri jaoks varutud magamiskotti. Milline mõnu: vedeleda telgis keset metsikut loodust, lugeda raamatut, kuulata tuule vuhistamist väljas ja teada, et keegi teeb mulle süüa. Carole krabistab järelejätmatult kilekottidega.
Lähen teen loojuvas valguses paar pilti ja vaatan, kuidas varjud üle maastiku kõnnivad. Peale eeslite on kõik tuule eest telkidesse kadunud.
Kutse õhtusöögile, mis toimub köögitelgis. Kõik on nämm. Lahtisest uksest vahib sisse Shilla mäetipp, mis veel viimaseid päikesekiiri kinni püüab. Taamal toimetab hobusemees hobustamise tarvikutega ja ümiseb. Äge, äge, äge.
Hiljem on pea kohal Suur Vanker ja teised.