Hommikul tuuakse tee voodisse. Veidi hiljem saabub kausiga pesuvesi. Eriti peen. Siis on hommikusöök.
Taevas
on üleni sinine, väljaarvatud valge kuu. Esiteks laskume alla
jõekanjonisse. Valgus peegeldub kanjoniseintelt, all on veel jahe.
Jõeületuseks on kahest pulgast koosnev purre. Purde juures kaks
sakslast, kes kõnnivad algusega Lehist juba kaks nädalat, kogu kraam
seljas. Kulgeme piki jõge, laskudes kord alla veepiirile, siis jälle
tõustes seina mööda kõrgemale. Ringivahtimisega peab olema ettevaatlik,
et mitte seinalt alla kukkuda, vaid püsida vaevumärgataval eendil, all
pahisemas vesi, pea kohal kõrgumas kalju. Tuleb sõrmede ja varvastega
kividest kinni hoida.
Pika turnimise järel lahkume kanjonist, aga ega turnimine sellega ju ometi ei lõpe. Peame jõudma 5180 meetri kõrgusele Parangi kuru baaslaagrisse. Jõgi muutub järjest kitsamaks ja kaob seejuures kaugemale allapoole. Siseneme kivikõrbe. Suured kivid, väiksed kivid, lahtised kivid, kinnised kivid. Kaljud on nagu siiru-viirulised küpsised. Mis jõud see küll pidi olema, mis need kivid niimoodi üksteise otsa lükkas … Totaalne vaikus. Siis tuul. Siis lind. Hobusekellade kolin.
Jupp aega pärast lõunat alles jõuavad hobused meile järele. Üks eesel olla vette kukkunud. Eeslid käivad ka aeglasemalt kui hobused. Mul on hea meel, et ei pidanud pealt nägema, kuidas hobused ja eeslid seda kanjonit läbisid.
Veel tunnike ja olemegi laagris, juba enne kolme. Kes püstitab telki, kes loeb kivil raamatut, kes krabistab kilekottidega. Päikese ja tuule komplekt tekitab olukorra, kus samaaegselt on külm ja palav. Ülevalpool kisab lind. Mäehari on sarvede ja tornidega.
Carolega on vähestes kogustes päris tore juttu ajada. Ta reisib Indias juba alates mai lõpust ja on varasematelt käikudelt mõnevõrra hindi keelt üles korjanud. Jagame frustratsiooni pankade ja telefonifirmade osas. Uriini värvi järele pärimist pean siiski Kanada liigseks sekkumiseks Eesti siseasjadesse.
Kaks tundi õhtusöögini sisustab väike ööfüüsika. Ümber telgi käib keegi eesel.
Kuidagi äge on olla kohas, kuhu autoga ei saa ja kuhu ei jõua ühe päevaga. Neis on mingi puutumatus, võlu ja salapära. Sellised kohad on ilmselt ilma minuta samasugused nagu siis, kui ma seal olen. Erinevalt näiteks mu korterist, mis ilma minuta on oluliselt teistsugune: riided ei laotu mööda elamist laiali, kõik jalanõud ei tule kapist välja, laud ei kattu tähtsate paberite kihiga (Krõõp, kuidas bambus elab?). Aga osa inimesi pöörab arusaamatult palju tähelepanu ebameeldivustele nagu tolm, külm, palavus, sääsed, mäkketõus ja maanteeaugud, selle asemel et märgata püüdmisväärt asju, näiteks rahu ja vaikus, suurepärased vaated, inimeseta loodus, hääled ja lõhnad.
5000+ meetrit on välja andnud kerge peavalu.
Õhtusöögiks on supp popkorniga ja pasta.
Pika turnimise järel lahkume kanjonist, aga ega turnimine sellega ju ometi ei lõpe. Peame jõudma 5180 meetri kõrgusele Parangi kuru baaslaagrisse. Jõgi muutub järjest kitsamaks ja kaob seejuures kaugemale allapoole. Siseneme kivikõrbe. Suured kivid, väiksed kivid, lahtised kivid, kinnised kivid. Kaljud on nagu siiru-viirulised küpsised. Mis jõud see küll pidi olema, mis need kivid niimoodi üksteise otsa lükkas … Totaalne vaikus. Siis tuul. Siis lind. Hobusekellade kolin.
Jupp aega pärast lõunat alles jõuavad hobused meile järele. Üks eesel olla vette kukkunud. Eeslid käivad ka aeglasemalt kui hobused. Mul on hea meel, et ei pidanud pealt nägema, kuidas hobused ja eeslid seda kanjonit läbisid.
Veel tunnike ja olemegi laagris, juba enne kolme. Kes püstitab telki, kes loeb kivil raamatut, kes krabistab kilekottidega. Päikese ja tuule komplekt tekitab olukorra, kus samaaegselt on külm ja palav. Ülevalpool kisab lind. Mäehari on sarvede ja tornidega.
Carolega on vähestes kogustes päris tore juttu ajada. Ta reisib Indias juba alates mai lõpust ja on varasematelt käikudelt mõnevõrra hindi keelt üles korjanud. Jagame frustratsiooni pankade ja telefonifirmade osas. Uriini värvi järele pärimist pean siiski Kanada liigseks sekkumiseks Eesti siseasjadesse.
Kaks tundi õhtusöögini sisustab väike ööfüüsika. Ümber telgi käib keegi eesel.
Kuidagi äge on olla kohas, kuhu autoga ei saa ja kuhu ei jõua ühe päevaga. Neis on mingi puutumatus, võlu ja salapära. Sellised kohad on ilmselt ilma minuta samasugused nagu siis, kui ma seal olen. Erinevalt näiteks mu korterist, mis ilma minuta on oluliselt teistsugune: riided ei laotu mööda elamist laiali, kõik jalanõud ei tule kapist välja, laud ei kattu tähtsate paberite kihiga (Krõõp, kuidas bambus elab?). Aga osa inimesi pöörab arusaamatult palju tähelepanu ebameeldivustele nagu tolm, külm, palavus, sääsed, mäkketõus ja maanteeaugud, selle asemel et märgata püüdmisväärt asju, näiteks rahu ja vaikus, suurepärased vaated, inimeseta loodus, hääled ja lõhnad.
5000+ meetrit on välja andnud kerge peavalu.
Õhtusöögiks on supp popkorniga ja pasta.
Lisa kommentaar