Öise eksploorimise käigus ilmneb õues tontlik kuuvalgus. Sedapuhku on
kaks magamiskotti ja soojaveekott ja kusagil öö keskel on täitsa palav.
Siis jahtub vesi maha.
Kõigepealt on vaja jõuda kurule, sinna on
umbes kaks tundi. Üles. Möödume esimestest lumelaikudest. Teotempo. Kõik
on ere ja väga selge, kuru tundub nii lähedal olema, et sellest võiks
justkui kinni võtta, kuid tunnike on veel astuda. Tuhanded jalgealused
kivid talletuvad kuhugi, võibolla võrkkestale, võibolla füsioloogilisele
mälukaardile. Jalgade asemel on mingist hetkest keedetud makaronid.
Õnneks pole Katrit, kes soovitaks oma keha kuulata – sealt kostaks kas
vinguviiul või rõve sõim.
Kurul on palvelipud ja vastasvõistkond, kes tuli teiselt poolt. Vaated on ka. Igas suunas. Kõrgus 5580 meetrit. Uskumatu, et olengi ennast siia üles vedanud ja üldse olen siin ja näen kõike seda, mis siit näha on. Teisel pool on lumi ja liustik ja mustrid. Tuul. Fotosessioon. Hobused jõuavad meile järele ja alustavad laskumist enne meid.
Liustik. Suurem ja sulanum kui see, mis oli pärast Lasermo kuru. Lumi. Jää. Jalge all vuliseb vesi. Edasi meenutab jää neid švamme, mida kreeklased merepõhjast korjavad. Nende vahel on bobikelgurennid, mida mööda jäine vesi allapoole lippab. Või siis veepark. Jää sees on ka kummalised ovaalsed süvendid, vett täis, vee peal on jää. Kogu see kupatus kannab üllatavalt hästi peal. Bobirennid väljaarvatud.
Liustikult allajõudmine võtab koos seismise ja imestamisega järgmised kaks tundi. Siis on jälle kivid. On klibu, mis paneb meid järgemööda tagumikul alla kelgutama. Peopesad ja kindad saavad seejuures eriti vatti. Ja on veerevad kivid. Jääme mudajõgede vahele lõksu, aga õnnestub siiski üle karata. Seal jõuab meile järele Tenzin, kes on liustikul ära eksinud ja kõigepealt valelt poolt alla läinud.
Rada kulgeb valdavalt allapoole piki laia jõesängi, millesse ülalt tulev vesi on sinka-vonka käike joonistanud. Käänukoht on valgustatud nagu hiiglaslik lava. Kobime jõesängi, vantsime mööda kive ja muda ja kalpsame üle niredest. Eesmärk on jõuda teisele kaldale. Kogu vesi pole nired. Tuleb saapad ära võtta ja püksid üles käärida. Jätkan paljajalu Himaalaja ümaratel kividel. Kivid on ilusad, mustriga, heledad, tumedad, triibulised. Hmm, suur raske ja ebakorrapärase kujuga ese?
Ees kostab kõva pahinat. Pahin mulle antud kontekstis väga ei meeldi. Pahina läbimiseks üleskeeratud püksisäärtest ei piisa, tuleb pikad püksid kogu täiega ära võtta ja moodustada kätest kinni hoidev ja külg ees liikuv ahelik. Selliselt läbime viimased ca 50 meetrit. Möödapahisev vesi tekitab trenažööritunde. Vesi on … külm. Vähemalt jalad said nüüd kuni puusadeni pestud ja loodetavasti on Himaalaja mudal ka mingeid raviomadusi.
Panen just sokke jalga, kui kostab miski tume kõmin. Maavärin? Laviin? Äike? Äike. Tuleb tagant paremalt üle mäe. Jõe teisel kaldal sajab. Ees paremal on sinine taevas. Jope selga. Carole paneb endale pähe seljakoti vihmakatte. Meenuvad itaallased, kes panid omale pähe sinised haiglasussid.
Vastu kappab hobusemees, kes on omal algatusel tulnud meid üle jõe aitama. Äärmiselt armas temast. Carole tõstetakse hobuse selga, aga ta tüdib kiirelt ja ronib jälle maha. Vihm jääb järgi. Kui Carole juba seitsmendat korda viimase poole tunni jooksul oma seljakotti ringi asub pakkima, tunnen, kuidas külm tuul minust läbi puhub ja panen hobusemehe jälgedes laagri suunas ajama. Päike tuleb välja, kõndida on mõnus. Eespool möödub maaliliselt vihmasabin. Jõekaldas olevad kummalised kivimoodustised ja eemalt pehmena tunduvad mäed koos valgusmänguga on just see, mida lootsin siit leida. Need pehmed mäed koosnevad tegelikult küll pisikestest teravatest kergesti varisevatest kividest.
Laager on suurepärase koha peal. Ükskõik mis suunas vaadata, suu vajub ammuli ja jääbki sinna. Tuvid. Ladakh paistab. Erinevatel andmetel algab Ladakh kas Parangi kurult või Norbu Sumdost, milleni jõuame ülehomme. Vahepealsel alal on topeltmaksustamine telkimise eest.
Leian kotist vietnami salvi, tehtud Hiinas. Loodetavasti mõjub hästi kärsanud ninale ja kõrvadele. Just, ka eelmine kord kärssasid mul Himaalajas kõrvad ära.
Tualett-telki on täna kaevatud eriti täpset sihtimist eeldav auk. Kõik riided on kuidagi sopased ja tolmused. Teenindav personal laulab, eeslid kaasaarvatud.
Hakkab korralikult sadama, vihm trummeldab vastu telki ja matab kõik muud hääled enda alla. Ainult toidutegemise lõhn tuleb läbi. Magustoiduks on puding.
Kurul on palvelipud ja vastasvõistkond, kes tuli teiselt poolt. Vaated on ka. Igas suunas. Kõrgus 5580 meetrit. Uskumatu, et olengi ennast siia üles vedanud ja üldse olen siin ja näen kõike seda, mis siit näha on. Teisel pool on lumi ja liustik ja mustrid. Tuul. Fotosessioon. Hobused jõuavad meile järele ja alustavad laskumist enne meid.
Liustik. Suurem ja sulanum kui see, mis oli pärast Lasermo kuru. Lumi. Jää. Jalge all vuliseb vesi. Edasi meenutab jää neid švamme, mida kreeklased merepõhjast korjavad. Nende vahel on bobikelgurennid, mida mööda jäine vesi allapoole lippab. Või siis veepark. Jää sees on ka kummalised ovaalsed süvendid, vett täis, vee peal on jää. Kogu see kupatus kannab üllatavalt hästi peal. Bobirennid väljaarvatud.
Liustikult allajõudmine võtab koos seismise ja imestamisega järgmised kaks tundi. Siis on jälle kivid. On klibu, mis paneb meid järgemööda tagumikul alla kelgutama. Peopesad ja kindad saavad seejuures eriti vatti. Ja on veerevad kivid. Jääme mudajõgede vahele lõksu, aga õnnestub siiski üle karata. Seal jõuab meile järele Tenzin, kes on liustikul ära eksinud ja kõigepealt valelt poolt alla läinud.
Rada kulgeb valdavalt allapoole piki laia jõesängi, millesse ülalt tulev vesi on sinka-vonka käike joonistanud. Käänukoht on valgustatud nagu hiiglaslik lava. Kobime jõesängi, vantsime mööda kive ja muda ja kalpsame üle niredest. Eesmärk on jõuda teisele kaldale. Kogu vesi pole nired. Tuleb saapad ära võtta ja püksid üles käärida. Jätkan paljajalu Himaalaja ümaratel kividel. Kivid on ilusad, mustriga, heledad, tumedad, triibulised. Hmm, suur raske ja ebakorrapärase kujuga ese?
Ees kostab kõva pahinat. Pahin mulle antud kontekstis väga ei meeldi. Pahina läbimiseks üleskeeratud püksisäärtest ei piisa, tuleb pikad püksid kogu täiega ära võtta ja moodustada kätest kinni hoidev ja külg ees liikuv ahelik. Selliselt läbime viimased ca 50 meetrit. Möödapahisev vesi tekitab trenažööritunde. Vesi on … külm. Vähemalt jalad said nüüd kuni puusadeni pestud ja loodetavasti on Himaalaja mudal ka mingeid raviomadusi.
Panen just sokke jalga, kui kostab miski tume kõmin. Maavärin? Laviin? Äike? Äike. Tuleb tagant paremalt üle mäe. Jõe teisel kaldal sajab. Ees paremal on sinine taevas. Jope selga. Carole paneb endale pähe seljakoti vihmakatte. Meenuvad itaallased, kes panid omale pähe sinised haiglasussid.
Vastu kappab hobusemees, kes on omal algatusel tulnud meid üle jõe aitama. Äärmiselt armas temast. Carole tõstetakse hobuse selga, aga ta tüdib kiirelt ja ronib jälle maha. Vihm jääb järgi. Kui Carole juba seitsmendat korda viimase poole tunni jooksul oma seljakotti ringi asub pakkima, tunnen, kuidas külm tuul minust läbi puhub ja panen hobusemehe jälgedes laagri suunas ajama. Päike tuleb välja, kõndida on mõnus. Eespool möödub maaliliselt vihmasabin. Jõekaldas olevad kummalised kivimoodustised ja eemalt pehmena tunduvad mäed koos valgusmänguga on just see, mida lootsin siit leida. Need pehmed mäed koosnevad tegelikult küll pisikestest teravatest kergesti varisevatest kividest.
Laager on suurepärase koha peal. Ükskõik mis suunas vaadata, suu vajub ammuli ja jääbki sinna. Tuvid. Ladakh paistab. Erinevatel andmetel algab Ladakh kas Parangi kurult või Norbu Sumdost, milleni jõuame ülehomme. Vahepealsel alal on topeltmaksustamine telkimise eest.
Leian kotist vietnami salvi, tehtud Hiinas. Loodetavasti mõjub hästi kärsanud ninale ja kõrvadele. Just, ka eelmine kord kärssasid mul Himaalajas kõrvad ära.
Tualett-telki on täna kaevatud eriti täpset sihtimist eeldav auk. Kõik riided on kuidagi sopased ja tolmused. Teenindav personal laulab, eeslid kaasaarvatud.
Hakkab korralikult sadama, vihm trummeldab vastu telki ja matab kõik muud hääled enda alla. Ainult toidutegemise lõhn tuleb läbi. Magustoiduks on puding.
Lisa kommentaar