Palju õnne, Piret!
Palju õnne, Madis!
Elagu India!
Palju õnne, Madis!
Elagu India!
Täna on India
iseseisvuspäev. Ja eile oli Pakistani oma. Kuigi nende lahutamine
üksteisest ja Briti koloniaalvõimust toimus samaaegselt, ei või nad seda
ometi samal päeval tähistada.
Seoses sellega tulevad veel nii mõnedki asjad jutuks ja selgub, et kanadalannal pole aimugi, mis Ukrainas toimub, mis oli Gruusia sõda või mis toimus NL-s 1991. aasta augustis. Samas muidugi, mida mina Kanadast tean, peale geograafilise asukoha, vahtralehega lipu ja selle, et seal tegutseb kaks eestikeelset notarit?
Öine sadu on vastaskaldal asuva mäe veidi teist tooni kamminud. Siiski on pruuni 50 varjundit. Kui ilm kuivab, muutuvad värvid ja kui päike välja tuleb, muutuvad veel ja mägi asub helendama.
Longime piki jõge. Paar nireületust tuleb sedapuhku läbida Rajivi seljas. Jõge ääristavad hämmastava kujuga liivakivimoodustised, mõned nagu kindluse varemed, mõned nagu šveitsi juust.
Läbime koopaoravate territooriumi. Oravaid on kolm ja paigaletardunud inimesi nad ohuks ei pea.
Pärast lõunat jätan Carole ja Rajivi mäest alla laskumist harjutama ja lähen ees ära, mis annab võimaluse paar tundi tunda ennast ainsa inimesena maa peal ja ületada üks vesi iseseisvalt. Päris ainus inimene ma küll ilmselgelt ei ole, millest annavad märku mõned kommipaberid ja mahlapakid rajal, mille ma miniformaadis "Teeme ära" raames kaasa võtan. Üldiselt on küll puhas ja prügivaba siin.
Saan jälle essana telgi valida. Iga järgmine ööbimispaik on ca 100 meetrit eelmisest allpool.
Lisaks kõigile muudele tähtsatele päevadele on täna pesupäev. Saan suure kausi sooja vett ja võin seda kasutada omal äranägemisel. Lähen suure kivi taha pead ja sellega piirnevaid kehaosi pesema. Fööniks on naturaalne külm tuul. Tuul on korralik. Lendan ilmselt varsti koos telgiga minema.
Enne “Võlur Ozi” lavastumist on õhtusöök, kus presenteeritakse valikut, kas teha kaks poolikut matkapäeva või ühendada need üheks ja veeta üks päev niisama Tso Moriri ääres. Valik on tekkinud sellest, et kuna täna sihikule võetud laagriplats oli hõivatud ja tulime sellest edasi, oleme käinud rohkem kui vaja. Ma muidugi eelistaks laagriplatsil telgis tuulevarjus raamatulugemise asemel (mida, olgem ausad, saab põhimõtteliselt teha ka kodus, isegi telki pole vaja üles panna) hängida järve ääres, aga hulk mõttetut jauramist lõpeb siiski kahe pooliku kõndimispäevaga. Millegipärast tundub mulle, et ka teenindav personal oleks eelistanud kolme päevaga lõpuni kõndida. Aga jääb siis nii nagu on.
Ööpimeduses läbib laagri mingi ratsavägi.
Seoses sellega tulevad veel nii mõnedki asjad jutuks ja selgub, et kanadalannal pole aimugi, mis Ukrainas toimub, mis oli Gruusia sõda või mis toimus NL-s 1991. aasta augustis. Samas muidugi, mida mina Kanadast tean, peale geograafilise asukoha, vahtralehega lipu ja selle, et seal tegutseb kaks eestikeelset notarit?
Öine sadu on vastaskaldal asuva mäe veidi teist tooni kamminud. Siiski on pruuni 50 varjundit. Kui ilm kuivab, muutuvad värvid ja kui päike välja tuleb, muutuvad veel ja mägi asub helendama.
Longime piki jõge. Paar nireületust tuleb sedapuhku läbida Rajivi seljas. Jõge ääristavad hämmastava kujuga liivakivimoodustised, mõned nagu kindluse varemed, mõned nagu šveitsi juust.
Läbime koopaoravate territooriumi. Oravaid on kolm ja paigaletardunud inimesi nad ohuks ei pea.
Pärast lõunat jätan Carole ja Rajivi mäest alla laskumist harjutama ja lähen ees ära, mis annab võimaluse paar tundi tunda ennast ainsa inimesena maa peal ja ületada üks vesi iseseisvalt. Päris ainus inimene ma küll ilmselgelt ei ole, millest annavad märku mõned kommipaberid ja mahlapakid rajal, mille ma miniformaadis "Teeme ära" raames kaasa võtan. Üldiselt on küll puhas ja prügivaba siin.
Saan jälle essana telgi valida. Iga järgmine ööbimispaik on ca 100 meetrit eelmisest allpool.
Lisaks kõigile muudele tähtsatele päevadele on täna pesupäev. Saan suure kausi sooja vett ja võin seda kasutada omal äranägemisel. Lähen suure kivi taha pead ja sellega piirnevaid kehaosi pesema. Fööniks on naturaalne külm tuul. Tuul on korralik. Lendan ilmselt varsti koos telgiga minema.
Enne “Võlur Ozi” lavastumist on õhtusöök, kus presenteeritakse valikut, kas teha kaks poolikut matkapäeva või ühendada need üheks ja veeta üks päev niisama Tso Moriri ääres. Valik on tekkinud sellest, et kuna täna sihikule võetud laagriplats oli hõivatud ja tulime sellest edasi, oleme käinud rohkem kui vaja. Ma muidugi eelistaks laagriplatsil telgis tuulevarjus raamatulugemise asemel (mida, olgem ausad, saab põhimõtteliselt teha ka kodus, isegi telki pole vaja üles panna) hängida järve ääres, aga hulk mõttetut jauramist lõpeb siiski kahe pooliku kõndimispäevaga. Millegipärast tundub mulle, et ka teenindav personal oleks eelistanud kolme päevaga lõpuni kõndida. Aga jääb siis nii nagu on.
Ööpimeduses läbib laagri mingi ratsavägi.
Lisa kommentaar