Seekord sisse ei maga.
Vaade rõdult kord tekib, kord tõmbab pilve,
hommikul on peaaegu kogu org jälle olemas. Läheme sularahaautomaati
otsima, sest sularahakulu on nüüd järgnevate päevade transpordiafääri
tõttu ületanud Lehi-eelseks kulutamiseks plaanitu. Proovime 6-7 kohta,
mõni ei reageeri üldse, üks teatab pärast korduvat summa korrigeerimist,
et minu kaarti ei teenindata ja ainus rahvusvahelisi kleepse omav koht
ei tööta. Siinäpä se. Küll saab.
Hommikusöök serveeritakse tuppa, vaatame ülalt rõdult, kuidas meie Tata ette manööverdab, soetame hulga veepudeleid ja stardime Sarahani suunas. Tüütu tüüp siiski kaasa ei tule, tema asemel on giid Radžu, intelligentsema ja meeldivama välimusega kui too teine. Radžu pole väga jutukas, mis meile sobib. Autojuht ei räägi üldse midagi, väljaarvatud siis, kui ta oma pidevalt helisevale telefonile aeg-ajalt vastata otsustab, milleks auto seisma pargitakse. Jutt saab mõne lausega aetud. Sõidustiil on tal rahulik, hoiab hoolega oma uut autot.
Radžu on pärit Shimla lähedalt ja töötanud varem golfiväljakul caddyna. Turismibisneses olnud viimased 6-7 aastat. Hindu, aga arvab, et jumal on üks kõigi uskude jaoks.
Org on täis pilve, üleval päike. Tuul on veel värskendav ja mäed unenäoliselt kihilised, maastik volditud ja seedristatud. Piirkonnas kasvatatakse peamiselt aedvilja, õunu, ploome, kirsse ja mandleid.
Laskume Sutlej jõe orgu. See on India kiireima vooluga jõgi ja seetõttu mitmes kohas tammistatud. Orus on palav, püksid kleepuvad taas tagumiku külge. Vaatame lootusrikkalt ettepoole, kus tee taas tõusma hakkab ja mäetipp on peidetud tumedasse pilve.
Tee on korralik, valdavalt asfalt, liiklust vähe. Tegemist riikliku maanteega, mis viib India-Tiibeti piirile (sic, mitte India-Hiina piirile).
Radžu bronnib meile telefoni teel minu valitud öömaja. Enne veel üritab omalt poolt teenusena öömajade paketti maha ärida, aga ma jään endale kindlaks. Ka tema pakutu jätab piisavalt vaba ruumi tõenäoliste hindade ja küsitava summa vahele. Ja nagu välja tuleb, on teenus ikka sama. Me oleks ju valmis ka kohapeal ise öömaja otsima.
Pärast söögi- ja teepause oleme kella nelja paiku kohal. Majutume templi külalistemajja. Tuba on kena ja suur, sedapuhku ilma tiivikuta, mis meie raamatupidamisdokumente mööda tuba laiali lennutaks.
Bhimakali tempel olla 3000 aastat vana või vähemalt nii räägib legend, mille kohaselt deemon siin iga päev üht noormeest ohvriks nõudis, kuniks Kali ta maha lõi. Inimesi olla siin vahelduva eduga ohverdatud aga kuni 18. sajandini. Arhitektuur on omapärane. Toa eest rõdult avaneb vaade templi siseõuele.
Algatuseks jalutame veidi ümbruskonnas. Radžu tutvustab nimepidi enamusi tee veeres kasvavaid taimi. Leiame põldmarju, aga on ka õunu ja sisalikke. Lõpetuseks joome nepaallanna juures teed ja siis hakkab vihma ladistama, müristab. Sularahaautomaat ei tööta.
Pool kaheksa kohtume vihmas templi sissepääsu ees, et minna vaatama õhtust riitust. Plätud jätame ukse juurde ja plädistame soojas vees läbi mitme siseõue ja trepist üles torni. Seal on pisike ruum, milles võre taga Kali ja teiste jumaluste kujud punasekirjutesse sallidesse mässitud. Näevad välja veidi nagu budistlike templite kujud ja mitte nagu hindude tavapärane disniländ. Samas, ega hindud teiseusulisi eriti sisse ei lase kah. Istume nurka ja Radžu räägib loo, kuidas ta mõned aastad tagasi siin lähedal kalal käis, sai kaks kala kätte, aga laskis need vette tagasi. Pärast ei saanud öö otsa magada, vaid mõtles, kas kalal oli valus ja miks ta üldse kalale läks. Hiljem pole Radžu kalal käinud.
Saabuvad funktsionärid, üks siseneb võretagusesse ruumi ja talle tõmmatakse kardin ette. Neli meest võtavad erinevad instrumendid ja hakkavad lärmi tegema. Kaks kella, plekist potikaaned, kaks hiiglaslikku kõverat toru ja teokarp. Kellalöögid meenutavad kirikukellade helinat. Kui kolistamine läbi, lastakse mees võre tagant välja ning soovijad saavad punase täpi otsa ette, pihku veidi vett ja riisi. Taganen ilma täpi ja riisita ruumist välja ja uksel seisva hindu pilgust on näha, et ta kiidab mu tegevuse heaks. Selle pilgu ja kirikukellade helina võtangi templist kaasa. Vihm on järele jäänud.
Läheme nepaallaste juurde sööma. On suppi ja momosid, kõik väga maitsev. Pererahvas on üllatuslikult budistid. Elekter lahkub täpselt söögi lauale saabumise ajal. Ruumi jäävad valgustama gaasipliidi sinine helk ja kolm küünalt, mille valgus peegeldub riiulile ritta laotud plekknõudelt ja klaasidelt ja pererahva veidi mongolipärastelt nägudelt. Kõik on vaikne ja rahulik, kuniks pingi alt kostab kassikisa – perenaine astus talle pimedas peale. Kõik naeravad ja küünlavalgusidüll jätkub. Söögi lõpetab magus tee ja seiklemine pimedas tagasi öömajja.
Radžu teatab, et ennist autosse tunginud ja end seal kuhugi peitnud hiidämblik leidus tema kotist. Huh, tore. Katri leiab hide-and-seek-küpsised. Pärast EMT-ile segaste sõnumite saatmist leidub mõneks ajaks ka mobiilne internet.
Hommikusöök serveeritakse tuppa, vaatame ülalt rõdult, kuidas meie Tata ette manööverdab, soetame hulga veepudeleid ja stardime Sarahani suunas. Tüütu tüüp siiski kaasa ei tule, tema asemel on giid Radžu, intelligentsema ja meeldivama välimusega kui too teine. Radžu pole väga jutukas, mis meile sobib. Autojuht ei räägi üldse midagi, väljaarvatud siis, kui ta oma pidevalt helisevale telefonile aeg-ajalt vastata otsustab, milleks auto seisma pargitakse. Jutt saab mõne lausega aetud. Sõidustiil on tal rahulik, hoiab hoolega oma uut autot.
Radžu on pärit Shimla lähedalt ja töötanud varem golfiväljakul caddyna. Turismibisneses olnud viimased 6-7 aastat. Hindu, aga arvab, et jumal on üks kõigi uskude jaoks.
Org on täis pilve, üleval päike. Tuul on veel värskendav ja mäed unenäoliselt kihilised, maastik volditud ja seedristatud. Piirkonnas kasvatatakse peamiselt aedvilja, õunu, ploome, kirsse ja mandleid.
Laskume Sutlej jõe orgu. See on India kiireima vooluga jõgi ja seetõttu mitmes kohas tammistatud. Orus on palav, püksid kleepuvad taas tagumiku külge. Vaatame lootusrikkalt ettepoole, kus tee taas tõusma hakkab ja mäetipp on peidetud tumedasse pilve.
Tee on korralik, valdavalt asfalt, liiklust vähe. Tegemist riikliku maanteega, mis viib India-Tiibeti piirile (sic, mitte India-Hiina piirile).
Radžu bronnib meile telefoni teel minu valitud öömaja. Enne veel üritab omalt poolt teenusena öömajade paketti maha ärida, aga ma jään endale kindlaks. Ka tema pakutu jätab piisavalt vaba ruumi tõenäoliste hindade ja küsitava summa vahele. Ja nagu välja tuleb, on teenus ikka sama. Me oleks ju valmis ka kohapeal ise öömaja otsima.
Pärast söögi- ja teepause oleme kella nelja paiku kohal. Majutume templi külalistemajja. Tuba on kena ja suur, sedapuhku ilma tiivikuta, mis meie raamatupidamisdokumente mööda tuba laiali lennutaks.
Bhimakali tempel olla 3000 aastat vana või vähemalt nii räägib legend, mille kohaselt deemon siin iga päev üht noormeest ohvriks nõudis, kuniks Kali ta maha lõi. Inimesi olla siin vahelduva eduga ohverdatud aga kuni 18. sajandini. Arhitektuur on omapärane. Toa eest rõdult avaneb vaade templi siseõuele.
Algatuseks jalutame veidi ümbruskonnas. Radžu tutvustab nimepidi enamusi tee veeres kasvavaid taimi. Leiame põldmarju, aga on ka õunu ja sisalikke. Lõpetuseks joome nepaallanna juures teed ja siis hakkab vihma ladistama, müristab. Sularahaautomaat ei tööta.
Pool kaheksa kohtume vihmas templi sissepääsu ees, et minna vaatama õhtust riitust. Plätud jätame ukse juurde ja plädistame soojas vees läbi mitme siseõue ja trepist üles torni. Seal on pisike ruum, milles võre taga Kali ja teiste jumaluste kujud punasekirjutesse sallidesse mässitud. Näevad välja veidi nagu budistlike templite kujud ja mitte nagu hindude tavapärane disniländ. Samas, ega hindud teiseusulisi eriti sisse ei lase kah. Istume nurka ja Radžu räägib loo, kuidas ta mõned aastad tagasi siin lähedal kalal käis, sai kaks kala kätte, aga laskis need vette tagasi. Pärast ei saanud öö otsa magada, vaid mõtles, kas kalal oli valus ja miks ta üldse kalale läks. Hiljem pole Radžu kalal käinud.
Saabuvad funktsionärid, üks siseneb võretagusesse ruumi ja talle tõmmatakse kardin ette. Neli meest võtavad erinevad instrumendid ja hakkavad lärmi tegema. Kaks kella, plekist potikaaned, kaks hiiglaslikku kõverat toru ja teokarp. Kellalöögid meenutavad kirikukellade helinat. Kui kolistamine läbi, lastakse mees võre tagant välja ning soovijad saavad punase täpi otsa ette, pihku veidi vett ja riisi. Taganen ilma täpi ja riisita ruumist välja ja uksel seisva hindu pilgust on näha, et ta kiidab mu tegevuse heaks. Selle pilgu ja kirikukellade helina võtangi templist kaasa. Vihm on järele jäänud.
Läheme nepaallaste juurde sööma. On suppi ja momosid, kõik väga maitsev. Pererahvas on üllatuslikult budistid. Elekter lahkub täpselt söögi lauale saabumise ajal. Ruumi jäävad valgustama gaasipliidi sinine helk ja kolm küünalt, mille valgus peegeldub riiulile ritta laotud plekknõudelt ja klaasidelt ja pererahva veidi mongolipärastelt nägudelt. Kõik on vaikne ja rahulik, kuniks pingi alt kostab kassikisa – perenaine astus talle pimedas peale. Kõik naeravad ja küünlavalgusidüll jätkub. Söögi lõpetab magus tee ja seiklemine pimedas tagasi öömajja.
Radžu teatab, et ennist autosse tunginud ja end seal kuhugi peitnud hiidämblik leidus tema kotist. Huh, tore. Katri leiab hide-and-seek-küpsised. Pärast EMT-ile segaste sõnumite saatmist leidub mõneks ajaks ka mobiilne internet.
Lisa kommentaar