Hotellitoa aknast õhtul paistnud mäeahelik on hommikuks kadunud.
Nähtavus on paarsada meetrit. Pea kohale ilmub aeg ajalt tükk metsa ja
kaob taas. Kasutan juhust, et tee ei tolma ja lõbustan ennast autoaknast
piltide klõpsimisega. Udusel ilmal on omad võlud.
Jõuame Reckong Peosse, et seal asju ajada. Kõigepealt piiriala luba. Putkas ootavad meiega koos veel kaks turisti, vanem abielupaar. Küsin, kas nad on ukrainlased. Ongi. Kogu järgneva aja räägivad katkematult kahel häälel olukorrast Ukrainas. Naine on ukrainlane tegelikult ainult poolenisti, mees etniliselt üleni venelane, aga elavad Ukrainas, Kiievi lähistel, ja peavad Ukrainat oma koduks. Teadusinimesed. Putinit ei salli. On tänulikud Eestile ja Euroopale, et Ukrainat toetatakse. Osa kasutatavast sõnavarast väljub kahjuks mulle teadaolevast vene keele ampluaast, aga juttu on Banderast, Maidanist, vabatahtlikest sõduritest, vene propagandast ja venelastest kolleegidest, kes keeldusid kingituseks toodud kommikarpi vastu võtmast, sest "see on ju tehtud laste verest". Käime seltsis teises majas dokumendifotot tegemas ja siis on vaba aeg. Kasutame seda teejoomiseks, tee juurde tuuakse läpakas internetiga. Selgub, et Lehi kuttidele on vaja saata ka viisalehekülje skänn passist. Saame passid koos loaga kätte, leiame internetipunkti, laseme vajalikud leheküljed skännida ja Lehi postitada. Arvutipark on keskajast.
Radžu räägib oma reisiplaanidest. Tal on aastas kaks kuud vaba aega ja sellega on ta juba läbi käinud enamuse Indiast, ainult kirdepiirkond veel käimata, sinna ta tahaks väga minna. Teda huvitavad vana arhitektuur ja tants. Veel on plaan matkata kaks kuud Hiina müüril või minna Kagu-Aasiasse.
Tiirutame üles Kalpasse. Kui Reckong Peo on kohalik administratiivne keskus, siis Kalpa on selle juurde kuuluv vana küla. Saame hotellis kõige kõrgemal korrusel oleva toa, kust on hea vaade kogu külale ja üle oru mäeahelikule, mis on küll otsapidi pilvedes. Lõuna juurde saab pooleliitrise pudeli kohalikku õunamahla Kingfisheri õlle pudelis.
Katri läheb nohu ravima ja ma uurin olukorda mäest alla. Veenire juures vonkleb rada. Rajal purjakil vanamees, palub endast pilti teha ja pilt talle saata. Teen pildi ja luban saata ka. Force majeure on puuduv aadress. Vahelduseks on väga kena käia omapäi. Kui uurimisretkelt tagasi jõuan, on hotelli ees mõtlik Radžu. Sai ju kokku lepitud, et pärast läheme koos küla vaatama. Ma võin küla vabalt veel vaadata, seega vantsime taas alla. Käime budistliku templi ja hindu templi juures ja joome miniatuurses söögimajas teed. Kalpa ehitab. Igal pool kopsitakse või tassitakse midagi. Vanu maju on üsna vähe alles ja need on enamuses mahajäetud, vahele ehitatud uusi, mis on valdavalt pooleli. Mõned aastad tagasi võis siin olla maaliline, kui vanad majad olid asustatud ja uusi betoonklotse ei oldud veel jõutud ehitama asuda. Turnime üles hotelli poole tagasi, Radžu ronib puude otsa ja toob sealt alla hulga tooreid aprikoose. Need asuvad koos ennist joodud õunamahla ja teega aktiivselt väljapääsu otsima. Õnneks hakkab vihma sadama ja saame hotelli liikuda, kuigi esialgu tundub, et turisti märjakssaamine giidi väga ei morjenda.
Teispool orgu hakkab läbi pilve kumama midagi kõrget ja tumedat. See võib vabalt olla Kinnaur Kailash, mis LP sõnul peaks haarama mu silmamunadest ja enam mitte lahti laskma.
Pilved tulevad ja lähevad. Kolin raamatuga rõdule vaatemängu jälgima. Mõneks ajaks ilmuvad vastas nähtavale lumised tipud päikeses, seejärel kaob kogu org kus see ja teine. Pärast päikese loojumist ilmnevad kuu ja tähed.
Jõuame Reckong Peosse, et seal asju ajada. Kõigepealt piiriala luba. Putkas ootavad meiega koos veel kaks turisti, vanem abielupaar. Küsin, kas nad on ukrainlased. Ongi. Kogu järgneva aja räägivad katkematult kahel häälel olukorrast Ukrainas. Naine on ukrainlane tegelikult ainult poolenisti, mees etniliselt üleni venelane, aga elavad Ukrainas, Kiievi lähistel, ja peavad Ukrainat oma koduks. Teadusinimesed. Putinit ei salli. On tänulikud Eestile ja Euroopale, et Ukrainat toetatakse. Osa kasutatavast sõnavarast väljub kahjuks mulle teadaolevast vene keele ampluaast, aga juttu on Banderast, Maidanist, vabatahtlikest sõduritest, vene propagandast ja venelastest kolleegidest, kes keeldusid kingituseks toodud kommikarpi vastu võtmast, sest "see on ju tehtud laste verest". Käime seltsis teises majas dokumendifotot tegemas ja siis on vaba aeg. Kasutame seda teejoomiseks, tee juurde tuuakse läpakas internetiga. Selgub, et Lehi kuttidele on vaja saata ka viisalehekülje skänn passist. Saame passid koos loaga kätte, leiame internetipunkti, laseme vajalikud leheküljed skännida ja Lehi postitada. Arvutipark on keskajast.
Radžu räägib oma reisiplaanidest. Tal on aastas kaks kuud vaba aega ja sellega on ta juba läbi käinud enamuse Indiast, ainult kirdepiirkond veel käimata, sinna ta tahaks väga minna. Teda huvitavad vana arhitektuur ja tants. Veel on plaan matkata kaks kuud Hiina müüril või minna Kagu-Aasiasse.
Tiirutame üles Kalpasse. Kui Reckong Peo on kohalik administratiivne keskus, siis Kalpa on selle juurde kuuluv vana küla. Saame hotellis kõige kõrgemal korrusel oleva toa, kust on hea vaade kogu külale ja üle oru mäeahelikule, mis on küll otsapidi pilvedes. Lõuna juurde saab pooleliitrise pudeli kohalikku õunamahla Kingfisheri õlle pudelis.
Katri läheb nohu ravima ja ma uurin olukorda mäest alla. Veenire juures vonkleb rada. Rajal purjakil vanamees, palub endast pilti teha ja pilt talle saata. Teen pildi ja luban saata ka. Force majeure on puuduv aadress. Vahelduseks on väga kena käia omapäi. Kui uurimisretkelt tagasi jõuan, on hotelli ees mõtlik Radžu. Sai ju kokku lepitud, et pärast läheme koos küla vaatama. Ma võin küla vabalt veel vaadata, seega vantsime taas alla. Käime budistliku templi ja hindu templi juures ja joome miniatuurses söögimajas teed. Kalpa ehitab. Igal pool kopsitakse või tassitakse midagi. Vanu maju on üsna vähe alles ja need on enamuses mahajäetud, vahele ehitatud uusi, mis on valdavalt pooleli. Mõned aastad tagasi võis siin olla maaliline, kui vanad majad olid asustatud ja uusi betoonklotse ei oldud veel jõutud ehitama asuda. Turnime üles hotelli poole tagasi, Radžu ronib puude otsa ja toob sealt alla hulga tooreid aprikoose. Need asuvad koos ennist joodud õunamahla ja teega aktiivselt väljapääsu otsima. Õnneks hakkab vihma sadama ja saame hotelli liikuda, kuigi esialgu tundub, et turisti märjakssaamine giidi väga ei morjenda.
Teispool orgu hakkab läbi pilve kumama midagi kõrget ja tumedat. See võib vabalt olla Kinnaur Kailash, mis LP sõnul peaks haarama mu silmamunadest ja enam mitte lahti laskma.
Pilved tulevad ja lähevad. Kolin raamatuga rõdule vaatemängu jälgima. Mõneks ajaks ilmuvad vastas nähtavale lumised tipud päikeses, seejärel kaob kogu org kus see ja teine. Pärast päikese loojumist ilmnevad kuu ja tähed.
Lisa kommentaar