Sarahan - Sangla

Välimistes õuedes tohtis pildistada, lähen vaatan, mis teha annab. Hakkab tingel-tangel, aga õu on mõnusalt tühi, ainult üks mees ketrab nurgas. Mäeküljel pilvest paistvad puud mõjuvad küll mõnevõrra maalilisemalt kui tempel. Kui olen kaameravaba tsooni valvavat püssimeest salaja pildistanud, võtab ta valveseisangu, palub endast pilti teha, inspekteerib seda ja kiidab tulemuse heaks. Ühest uksest pistab pea välja rohelise mütsiga vanamees ja ulatab peotäie rasvast magusat sodi. Võitlen sodiga terve tee tuppa, kus ka Katrist palju abi ei ole, miska läheb sodi vabanduste saatel sinna, kuhu ta ka inimorganismi vahendusel muidu nagunii oleks läinud.
Pilve sisse tekivad heledamad laigud, templiõue hakatakse pühkima, saabuvad esimesed külastajad, rätiga kaetud vaagnad käes.
Pärast hommikusööki nepaallaste juures stardime taas alla, all sirab budistliku kloostri kollane katus. Siinkandis on budiste ca 30%, mida edasi, seda rohkem. Sõjaväeosa kaunistavad sildid stiilis „only shortcut to success is hard work" ja Leedu lipuvärvides postid. Osa sõdureid sammub kuhugi. Ainult sikhist sõdur kannab relva korralikult, enamus on nagu jahimehed ja mõned demonstreerivad erinevaid huvitavaid relvakandmisviise, näiteks relv õlal, hoides relvarauast, või kaelkoogustiil.
Tänavate ja teede ääres kõndivate inimeste silmad on järjest pisemad ja juuksed sirgemad.
Mussoonpilved ripuvad mägede vahel ja moodustavad rabavaid vaateid. Radžu valib peatumiseks ilusaid kohti ja laseb meil seal rahulikult ringi vahtida, mitte ei sügele kohe minema.
Jõuame taas alla jõeorgu, palavus rammestab. Saan täna istuda esiistmel, kus on parem vaade, aga kui päike välja tuleb, on seal nagu praeahjus. Põhiteel on olnud varing, mida ei ole veel jõutud ära koristada, mistõttu peame tegema suure ringi. Ka kõrvalteel käivad teetööd, kive taotakse kuvaldaga killustikuks ja tassitakse peas minema. Tolmab mõõdukalt ja mitu korda peame ootama kas ummiku klaarumist või kastiauto täislaadimist. Tõmbame buffid ninani, paneme päikeseprillid ette ja istume autos nagu mõni maffiagäng. Buss ja sõiduauto panevad ninad kokku ja momentaalselt on terve teeäär täis olukorda hindavaid inimesi.
Algavad Kinnauri teravatipulised kivikatused. Lõunapausiks jõuame Sanglasse, söögimaja poisil on silmad telekas kinni. Radžu näitab enda tehtud fotosid ümberkaudsetelt matkadelt. Pildid on ilusad. See seletab ka peatuskohtade valikut.
Sangla orgu pidi sõidame edasi Chitkuli külla. Kohati paistavad läbi pilve lumetriibulised tipud, oleme jõudmas Trans-Himaalajasse. On puud ja on teed ületav vesi. Õhk värske. Näeme reisi esimest stuupat.
Chitkul on oru lõpp, talvel on see muust maailmast ära lõigatud. 3400 meetrit üle merepinna, mõjub aklimatile hästi. Jalutame ringi, joome teed, vaatame pidevalt muutuvat vaadet. Katri arvab, et teel raputas kõvasti. Ma olin ilmselt maastiku sisseahmimisest liiga haaratud, et seda märgata. Aga muidugi on mul ka ette näidata varasemad kogemused Zanskarist, Laosest ja Mongooliast.
Ja siis tagasi Sanglasse ööbima. See oli siis kõrvalepõige minu plaanitud transiidilt Tabosse. Pole kindel, kas tänane päev oli parem kui oleks olnud vedelemine Tabos. Aga nüüd on nii.
Õhtusööki oodates jalutame budistliku kloostrini, mis on äsja valmis saanud. Peamunk räägib, et siin õpib ca 25 noort munka, üle kogu India. Enne oli nende majutamiseks ainult pisike maja, nüüd on ruumi laialt. Pakub pähklit ja teed. Näeb välja nagu dalai-laama ja naerab enamus aega lõbusalt.
Õhtusöök pole suurem asi. Pärast seda saabub kolm noormeest meie tuppa uurima, miks vett ei tule. Aga selleks ajaks olen vee juba suutnud kraanist välja meelitada.

Päeva küsimus: mis peaks Eesti inimesega juhtuma, et ta paneks oma hotelli nimeks Õunapirukas?