November. Öösel oli külm. Hornstrandir on pilvedesse pakitud, ainult Einbúi lastakse korraks välja. Alustan Thoreau Waldeniga, kuniks telk veidi kuivab.
Plaan telkida veel üks öö veidi enne Grunnavíki asendub plaaniga naasta esimesel võimalusel tsivilisatsiooni ja teha sealt väljakäike. Uduvihm, midagi ei lähe kuivemaks ja sisetelk tuleb taas eraldi maha võtta ja pakendada.
Rajaäärsed hiiglaslikud mäed on otsapidi pilves ja panevad inimese ennast tühisena tundma. Enne Grunnavíki tulevad vastu kuus matkajat, kes käivad ümber selle poolsaare siin ja teatavad, et Grunnavíkis polnud mitte kedagi. Kuna minu luureinfo teab seal olevat toitlustus- ja majutusasutust, siis saan sellest omamoodi aru. Külas aga pole tõesti mitte kedagi. Üldse. Teenuseid pakkuma pidav maja on lukus, teistel enamasti aknad laudadega kinni. Ei hiirt, ei harakat. Esialgu plaanin skvottida ühe rõdu, jään siis aga ikka murule. Päike tuleb välja, rannas on üks laine.
Muidu poleks midagi hullu, aga toit saab otsa. Ma polnud arvestanud nii varase paadist maaleminekuga ega sellega, et Grunnavíkist ei saa isegi mitte küpsiseid. Kus on nüüd need islandi õpetajad, kellel süüa üle oli? Teen toiduinventuuri, nälga ei sure. Pealegi kõlbab suur osa ümberkaudstest taimedest toiduks pruukida.
Istun veidi rannas, siis loen. Paras koht, kus lugeda Waldenit ja Civil Disobedience'i.
Saabub praam ja toob viis matkajat, kes kahes grupis Höfðaströndi suunas astuma hakkavad. Külasse nad ei tule. Vaatan neid binokliga ja tunnen ennast nagu küla kummitus.
Varblane käib mind uudistamas. Pesu kuivab lõpuks ära.
Rajaäärsed hiiglaslikud mäed on otsapidi pilves ja panevad inimese ennast tühisena tundma. Enne Grunnavíki tulevad vastu kuus matkajat, kes käivad ümber selle poolsaare siin ja teatavad, et Grunnavíkis polnud mitte kedagi. Kuna minu luureinfo teab seal olevat toitlustus- ja majutusasutust, siis saan sellest omamoodi aru. Külas aga pole tõesti mitte kedagi. Üldse. Teenuseid pakkuma pidav maja on lukus, teistel enamasti aknad laudadega kinni. Ei hiirt, ei harakat. Esialgu plaanin skvottida ühe rõdu, jään siis aga ikka murule. Päike tuleb välja, rannas on üks laine.
Muidu poleks midagi hullu, aga toit saab otsa. Ma polnud arvestanud nii varase paadist maaleminekuga ega sellega, et Grunnavíkist ei saa isegi mitte küpsiseid. Kus on nüüd need islandi õpetajad, kellel süüa üle oli? Teen toiduinventuuri, nälga ei sure. Pealegi kõlbab suur osa ümberkaudstest taimedest toiduks pruukida.
Istun veidi rannas, siis loen. Paras koht, kus lugeda Waldenit ja Civil Disobedience'i.
Saabub praam ja toob viis matkajat, kes kahes grupis Höfðaströndi suunas astuma hakkavad. Külasse nad ei tule. Vaatan neid binokliga ja tunnen ennast nagu küla kummitus.
Varblane käib mind uudistamas. Pesu kuivab lõpuks ära.
Lisa kommentaar