Hommikul ei köeta, mille järgi võib kohe aimata, et väljas on november. Mere kohalt lähenevad tumesinised pilved ja seni sile veepind tõmbub pilve liikumise tempos kortsu.
Tuul on nüüd valelt poolt, aga telgi ringikeeramine tundub liiga tülika ettevõtmisena. Hoian lihtsalt ukse kinni ja jään kohvi taustaks ilma vaatepildist, kuidas pilved mägedel ülemised jupid ära söövad. Telgi katusele maandub lind.
Loen veidi, vihm jääb järele ja mere kohalt tuleb nüüd heledamat õhku. Otsustan võtta ette ekspeditsiooni kivikaarteni. Algne kavatsus minna üle mäe asendub minekuga piki randa, pärast seda kui olen märganud, et meri tundub kaugemal olema kui õhtul oli. Kui ei pääse randa pidi, siis saab ju ikka üle mäe minna.
Teel peaks olema kaks ainult mõõnaga läbitavat kohta, kõigepealt siin kohe ümber nurga ja siis kivikaared ise. Esimest ei hakka silma, küll aga hakkavad pika aja kividel tammumise järel silma kivikaared. Vägev. Nendeni kulub siiski veel hulk astumist.
Sihtmärgi juures asjatab mingi suur rott. Ilmselt mink. Jookseb kividel, võtab poose, pistab pea vette ja raputab siis nii, et pritsmed lendavad. Peaaegu saaks kaarte alt läbi minna, aga istun ootama, et meri veel veidi taanduks. Läheneb suures koguses halba nähtavust. Pakin ennast ettenägelikult kilesse ja vaatan, kuidas vaatepildi eest valget lina läbi tõmmatakse. Vastaskalda mäed kaovad selle taha, et teisest otsast jälle nähtavale ilmuda. Viimaks on kõik mähitud valgesse vatti, horisont on tulnud väga lähedale ja ka tibutamine kohal.
Praam sõidab mööda. Loom läheb mäest üles. Teine praam sõidab mööda. Meri, sindrinahk, taandumise asemel hoopis tõuseb. Vihm muutub ka aina tugevamaks. Targem on kivil tookumine lõpetada, et mitte nende kahe mõõnaga läbitava koha vahele lõksu jääda. Võib ju õhtul tagasi tulla. Või homme. Ja mitte minna Grænavatni juurde. Kui päikest ei paista, siis pole järve vesi ilmselt nagunii roheline, on ainult tatsumine märjal mätasmaastikul. Rada sinna nimelt ei lähe.
Tagasiteel ajan nurja rebase pardijahi.
Loen ja tukun veidi ja ärkan selle peale, et käivitatakse traktor. Tullakse selle maja juurde, mille õuel telgin. Lähen ütlema, et ilmselt pole see üldse ok, et siin niimoodi telgin. Kaks naist, kes maja juures askeldavad, teatavad, et on väga ok ja saan toast vett ja kohvi kui tahan.
Kui vihm järgi jääb, lähen korra kõndima ja siis pakutakse lihasuppi ja kohvi. Suurepärane. Ilmneb, et telgin telefonilevi punktis. Külm on talvel duši ja kemmerguni vett viiva boileri toru lõhki löönud.
Sigurós on seda kohta turismimajanduseks pidanud, nüüd on ta lahutatud ega taha üksi siin olla, tal on jalg haige ja maja müügis. Hetkel on maja ööbimiseks saadaval ainult ettetellimisel ja süüa ta enam ei müü. Homme tuleb seltskond hobustega ja Kiddy tuli talle nende majutamisel appi.
Saan pakkumise toas ööbida, mille rõõmsalt vastu võtan. Tassime seltsis madratsid üles korrusele. Järgmiseks ööks pean küll ilmselt välja kolima, aga hommikul märjaks saanud asjad vähemalt kuivavad ära.
Südaööni joome õlut ja mängime täringuid. Siin peab Valdur Mikitat tsiteerima:
"Lõppeks on ainult kolm asja, mis inimesi teise rahva juures tõeliselt paeluvad: toit, mererand ja kõikmõeldavad etnospetsiifilise lolluse ilmingud, mille nautimisest kujuneb tihti üks reisi kulminatsioone." (Lingvistiline mets)
Loen veidi, vihm jääb järele ja mere kohalt tuleb nüüd heledamat õhku. Otsustan võtta ette ekspeditsiooni kivikaarteni. Algne kavatsus minna üle mäe asendub minekuga piki randa, pärast seda kui olen märganud, et meri tundub kaugemal olema kui õhtul oli. Kui ei pääse randa pidi, siis saab ju ikka üle mäe minna.
Teel peaks olema kaks ainult mõõnaga läbitavat kohta, kõigepealt siin kohe ümber nurga ja siis kivikaared ise. Esimest ei hakka silma, küll aga hakkavad pika aja kividel tammumise järel silma kivikaared. Vägev. Nendeni kulub siiski veel hulk astumist.
Sihtmärgi juures asjatab mingi suur rott. Ilmselt mink. Jookseb kividel, võtab poose, pistab pea vette ja raputab siis nii, et pritsmed lendavad. Peaaegu saaks kaarte alt läbi minna, aga istun ootama, et meri veel veidi taanduks. Läheneb suures koguses halba nähtavust. Pakin ennast ettenägelikult kilesse ja vaatan, kuidas vaatepildi eest valget lina läbi tõmmatakse. Vastaskalda mäed kaovad selle taha, et teisest otsast jälle nähtavale ilmuda. Viimaks on kõik mähitud valgesse vatti, horisont on tulnud väga lähedale ja ka tibutamine kohal.
Praam sõidab mööda. Loom läheb mäest üles. Teine praam sõidab mööda. Meri, sindrinahk, taandumise asemel hoopis tõuseb. Vihm muutub ka aina tugevamaks. Targem on kivil tookumine lõpetada, et mitte nende kahe mõõnaga läbitava koha vahele lõksu jääda. Võib ju õhtul tagasi tulla. Või homme. Ja mitte minna Grænavatni juurde. Kui päikest ei paista, siis pole järve vesi ilmselt nagunii roheline, on ainult tatsumine märjal mätasmaastikul. Rada sinna nimelt ei lähe.
Tagasiteel ajan nurja rebase pardijahi.
Loen ja tukun veidi ja ärkan selle peale, et käivitatakse traktor. Tullakse selle maja juurde, mille õuel telgin. Lähen ütlema, et ilmselt pole see üldse ok, et siin niimoodi telgin. Kaks naist, kes maja juures askeldavad, teatavad, et on väga ok ja saan toast vett ja kohvi kui tahan.
Kui vihm järgi jääb, lähen korra kõndima ja siis pakutakse lihasuppi ja kohvi. Suurepärane. Ilmneb, et telgin telefonilevi punktis. Külm on talvel duši ja kemmerguni vett viiva boileri toru lõhki löönud.
Sigurós on seda kohta turismimajanduseks pidanud, nüüd on ta lahutatud ega taha üksi siin olla, tal on jalg haige ja maja müügis. Hetkel on maja ööbimiseks saadaval ainult ettetellimisel ja süüa ta enam ei müü. Homme tuleb seltskond hobustega ja Kiddy tuli talle nende majutamisel appi.
Saan pakkumise toas ööbida, mille rõõmsalt vastu võtan. Tassime seltsis madratsid üles korrusele. Järgmiseks ööks pean küll ilmselt välja kolima, aga hommikul märjaks saanud asjad vähemalt kuivavad ära.
Südaööni joome õlut ja mängime täringuid. Siin peab Valdur Mikitat tsiteerima:
"Lõppeks on ainult kolm asja, mis inimesi teise rahva juures tõeliselt paeluvad: toit, mererand ja kõikmõeldavad etnospetsiifilise lolluse ilmingud, mille nautimisest kujuneb tihti üks reisi kulminatsioone." (Lingvistiline mets)
Lisa kommentaar