Grunnavíki oleks minu rehkenduste kohaselt kahe päeva tee, aga mul on kolm lisapäeva, millest ainult kaheks on plaan, kui ilm peaks hea olema.
Seni olen ära kasutanud laevalt varem mahaminekust tekkinud lisapäevad ja algselt varutud lisapäevad on kõik alles. Seega otsustan jagada maa kolmeks jupiks ja lugeda pooled päevad raamatut.
Magan kaua, väljas on november. Minekusuunast ilmneb siiski siniseid juppe, tuult ei ole ja on suhteliselt soe. Lonkimine piki rannaäärt, kuhugi turnida pole vaja. Pardid poegadega, teokarbid, mõned jõed ületada, horisondil mäed nagu värav ookeanile. Vahelduva eduga tibutab. Selja taga lööb helendama lumine Hattarfjall. On ka rebane.
Kjósi lahte keerates tundub mulle äkki, et keegi vaatab mind veest. Hüljes, terve parv hülgeid. Osad vedelevad ka kividel. Kui olen hüljeste pildistamise lõpetanud, hüppab minu kõrvalt rohust välja rebane ja paneb plagama. Metsik koht. Algavad lupiiniväljad.
Plaan on telkida enne liustikult tuleva jõedelta ületust ja homme vaadata, kas jalutada liustiku suunas või katsuda kuidagi varem üle saada. On ka variant läbi lahe minna, aga see mind väga ei veetle, suve alguses võib lahes leiduda vesiliiva.
Lahe ääres on kaks maja. Ja sild üle esimese jupi jõe. Pole tõenäoline, et sild viib mittekuhugi, seega võiks sellest kohast alustades eluga teise serva jõuda. Enamus vett peaks küll seal teisel pool olema. Maja lähedal pole viisakas telkida. Teisel pool ei tundu olevat horisontaalset maad. Lähen klopin uksele, et küsida, kus võib telkida ja kuidas paremini üle vee saab, aga kedagi pole kodus. Panen siis telgi künka taha silla lähedale üles, lootes, et keegi ei näe või kui näeb, siis ei pahanda.
Teen suppi, vedelen telgis, loen raamatut. Korraks tuleb päike välja. Liustik tundub põnev, aga väga kaugel. Need jäävad ju iga aastaga väiksemaks ka. Kuna Hornstrandir on tegelikult läbi, siis ma pole enam väga seiklusaldis. Kärbsed.
Magan kaua, väljas on november. Minekusuunast ilmneb siiski siniseid juppe, tuult ei ole ja on suhteliselt soe. Lonkimine piki rannaäärt, kuhugi turnida pole vaja. Pardid poegadega, teokarbid, mõned jõed ületada, horisondil mäed nagu värav ookeanile. Vahelduva eduga tibutab. Selja taga lööb helendama lumine Hattarfjall. On ka rebane.
Kjósi lahte keerates tundub mulle äkki, et keegi vaatab mind veest. Hüljes, terve parv hülgeid. Osad vedelevad ka kividel. Kui olen hüljeste pildistamise lõpetanud, hüppab minu kõrvalt rohust välja rebane ja paneb plagama. Metsik koht. Algavad lupiiniväljad.
Plaan on telkida enne liustikult tuleva jõedelta ületust ja homme vaadata, kas jalutada liustiku suunas või katsuda kuidagi varem üle saada. On ka variant läbi lahe minna, aga see mind väga ei veetle, suve alguses võib lahes leiduda vesiliiva.
Lahe ääres on kaks maja. Ja sild üle esimese jupi jõe. Pole tõenäoline, et sild viib mittekuhugi, seega võiks sellest kohast alustades eluga teise serva jõuda. Enamus vett peaks küll seal teisel pool olema. Maja lähedal pole viisakas telkida. Teisel pool ei tundu olevat horisontaalset maad. Lähen klopin uksele, et küsida, kus võib telkida ja kuidas paremini üle vee saab, aga kedagi pole kodus. Panen siis telgi künka taha silla lähedale üles, lootes, et keegi ei näe või kui näeb, siis ei pahanda.
Teen suppi, vedelen telgis, loen raamatut. Korraks tuleb päike välja. Liustik tundub põnev, aga väga kaugel. Need jäävad ju iga aastaga väiksemaks ka. Kuna Hornstrandir on tegelikult läbi, siis ma pole enam väga seiklusaldis. Kärbsed.
Lisa kommentaar