Tänasel päeval on viis osa: üle lameda poolsaare naaberorgu, külm jalavann, jälle tõus Svartaskarði kurule, jupp märgistamata maastikku ja laskumine Hrafnfjörðurisse.
Esimesed jupid on tuldud teed tagasi. Mulle ei meeldi sama teed tagasi minna, eriti kui seal on midagi rasket, mis on justkui juba tehtud. Nagu orutäis liustikuvett ja Svartaskarð. Aga kuidagi tuleb Grunnavíki jõuda.
Päike ja tugev tuul. Tuul püüab mind korduvalt kursilt kõrvale puhuda ja teel püsimisega on paras tegemine. Tuul tundub tulevat otse liustikult. Vaated, samas, on võrratud.
Vesi ei ole vahepeal soojemaks läinud, aga üle välja lontsimine läheb kuidagi kiiremini. Kuru eest on jupp lund ära sulanud, teisel pool saab lumelaiku pidi alla jalgu liigutamata ja viisil "küll on kena kelguga". Edasi on rajajupp, mis eksisteerib kaardil, aga mitte maastikul. Siiski silman pidevalt jalajälgi. Muidu pole maastikul häda, aga tuleb üle saada kanjonis voolavast jõest. Eemalt paistab, et saab üle nii enne kanjonit kui ka jupi maad allavoolu. Kanjonit aga tahaks ka näha ja seal sees on muljetavaldav kosk. Salvestan kose ja üles tagasi minek tundub vaevaline, panustan alumise jupi peale, kuigi see ilmselt teepikkust juurde annab. All pole aga asi kiita. Saan küll üle, aga sellise koguse voolutugevuse jaoks istun natuke liiga sügavalt vees.
Taasleidub rada, lai nagu maantee. Rajaga kohtumine on siin metsikul maal alati kena. Märk, et keegi on siin veel käinud ja lihtsam astuda ka. Pealegi tallub rada mööda käies vähem sammalt ja muud rohelust. Lausa on tunda, kuidas sellel vähesel rohul juured rebenevad ja jäljed jäävad mitmeks aastaks. Teisalt muidugi on mõnusalt vaba kõndida omal valikul seal, kus keegi veel astunud ei ole.
Rada viib esialgu sügavsinise veega Skorarvatni järveni ja siis piki jõge alla laheni. Tundub lihtne, kuniks märkan vasakul vinget koske. Kosk kuulub mõistagi lähemale inspekteerimisele ja pildistamisele, aga see veehulk, mis on nüüd minust valel pool, teeb veidi murelikuks. Muretsema ei pea õnneks pikalt, sest peagi näen midagi, mis mind huilgama paneb. Tsivilisatsioon! Sild! Olen seda silda pildi pealt näinud, aga ei mäletanud, et see siin pidi olema. Islandlased olgu kiidetud.
Istun siin ja seal kivil, vaadates seda suurepärast ümbrust ja nautides suhteliselt tuulevaiksemaid kohti. On jälle, nagu oleksin ainus inimene maapeal. Kui sild välja arvata. Ja siis jõuan mereni ega suuda ära imestada. Inimesed, oma viisteistkümmend tükki. Koos vastava koguse telkidega. Siin need matkajad siis kõik ongi. Ametlik laagriplats on veidi edasi ja lähen nurga taha ära. Minu ees oleva mäe taga on Lónafjörður, ring on täis saanud.
Veider, et juba mitu päeva pole ma ühtegi rebast näinud.
Päike ja tugev tuul. Tuul püüab mind korduvalt kursilt kõrvale puhuda ja teel püsimisega on paras tegemine. Tuul tundub tulevat otse liustikult. Vaated, samas, on võrratud.
Vesi ei ole vahepeal soojemaks läinud, aga üle välja lontsimine läheb kuidagi kiiremini. Kuru eest on jupp lund ära sulanud, teisel pool saab lumelaiku pidi alla jalgu liigutamata ja viisil "küll on kena kelguga". Edasi on rajajupp, mis eksisteerib kaardil, aga mitte maastikul. Siiski silman pidevalt jalajälgi. Muidu pole maastikul häda, aga tuleb üle saada kanjonis voolavast jõest. Eemalt paistab, et saab üle nii enne kanjonit kui ka jupi maad allavoolu. Kanjonit aga tahaks ka näha ja seal sees on muljetavaldav kosk. Salvestan kose ja üles tagasi minek tundub vaevaline, panustan alumise jupi peale, kuigi see ilmselt teepikkust juurde annab. All pole aga asi kiita. Saan küll üle, aga sellise koguse voolutugevuse jaoks istun natuke liiga sügavalt vees.
Taasleidub rada, lai nagu maantee. Rajaga kohtumine on siin metsikul maal alati kena. Märk, et keegi on siin veel käinud ja lihtsam astuda ka. Pealegi tallub rada mööda käies vähem sammalt ja muud rohelust. Lausa on tunda, kuidas sellel vähesel rohul juured rebenevad ja jäljed jäävad mitmeks aastaks. Teisalt muidugi on mõnusalt vaba kõndida omal valikul seal, kus keegi veel astunud ei ole.
Rada viib esialgu sügavsinise veega Skorarvatni järveni ja siis piki jõge alla laheni. Tundub lihtne, kuniks märkan vasakul vinget koske. Kosk kuulub mõistagi lähemale inspekteerimisele ja pildistamisele, aga see veehulk, mis on nüüd minust valel pool, teeb veidi murelikuks. Muretsema ei pea õnneks pikalt, sest peagi näen midagi, mis mind huilgama paneb. Tsivilisatsioon! Sild! Olen seda silda pildi pealt näinud, aga ei mäletanud, et see siin pidi olema. Islandlased olgu kiidetud.
Istun siin ja seal kivil, vaadates seda suurepärast ümbrust ja nautides suhteliselt tuulevaiksemaid kohti. On jälle, nagu oleksin ainus inimene maapeal. Kui sild välja arvata. Ja siis jõuan mereni ega suuda ära imestada. Inimesed, oma viisteistkümmend tükki. Koos vastava koguse telkidega. Siin need matkajad siis kõik ongi. Ametlik laagriplats on veidi edasi ja lähen nurga taha ära. Minu ees oleva mäe taga on Lónafjörður, ring on täis saanud.
Veider, et juba mitu päeva pole ma ühtegi rebast näinud.
Lisa kommentaar