Hommikul on palju asjaajamist.
Postkontoris ajakiri postitada. Kott paati viia. Päästeteenistuse jubin võtta. Tagasisõidu pilet osta. Juuksuris käia. Ikkagi vähem tassida. Juuksur-vanamees on esiti pisut üllatunud, istub, kõrvaklapid peas, süntesaatori taga. Pärast lobiseme sundimatult Islandi majandusest. Tuleb ka lahti saada peotäiest müntidest, mille olen suutnud koguda.
Sõit läheb aga lahti alles kella kuue paiku. Seniks vedeleb kes kus või loeb laevas raamatut. Meeskonda on kaks: Siggi ja Teresa. Teresa elab nüüd Thingeyris, enne Lõuna-Inglismaal. Käib hea meelega Gröönimaal. Originaalis graafiline disainer, aga kauples ennast Siggi juurde kajakigiidiks ja kohvikeetjaks. Reisijaid peaks olema viis: Leonard, Robert, mina ja veel keegi naisterahvas ja Disa, kes on Siggi õde, kooliõpetaja Akureyrist. Igaühele on seega ette nähtud kaks koikut. Minuga samasse kambrisse laekuma pidav naisterahvas läheb aga aja möödudes kaotsi, miska on mul oma tuba. Kuidas see üritus ennast majanduslikult ära tasub, jääb küsimärgi alla.
Arktika on palju peenem laev kui Aurora. Pardal on dušš, telekas, roolimine toimub toast ja koikude juures on kraanikausid. Saan ka kätte edasise jupi soovitatavat kirjandust.
Üle ootuste paistab päike ja lahkume Ísafjörðurist samamoodi nagu eelmisel korral. Istudes tekil ja pildistades raja äärde jäävaid mägesid, mille vahel keerlevad pilveräbalad.
Ilmateade ütleb, et tuleb alustada kõige kaugemalt ehk Hornvíkist. Minu jaoks on see veidi kehv uudis, sest ma kavatsen seal maha jääda. Mõned lisapäevad, mille jaoks ei ole toitu. Lisaks lööb Siggi mu plaanid segamini kui Lónafjörðuri järele küsin. Ta kasutab võlusõnu "eriline koht" ja "sinna on keeruline saada". Mis muidugi tähendab, et sinna tuleb tingimata minna ja plaan ringi teha. Negatiivne uue plaani juures on see, et esimene päev, kui kott on kõige raskem, on kõige pikem ja keerulisem, koos väikse ujumisotsaga. Vana plaani järgi oli esimene päev eriti lühike.
Kõigume reipa muusika saatel hõljuvsinistel lainetel, lugemisring on kogunenud rooliruumi, kust avaneb igas suunas hea vaade. Tahaks, et see kunagi ei lõpeks, aga lõpeb umbes kuue tunni pärast. Poole kahe paiku öösel oleme koos pilvega siiski Hornvíkis. Väga veider siin uuesti olla. Taamal paistavad käidud kohad.
Sõit läheb aga lahti alles kella kuue paiku. Seniks vedeleb kes kus või loeb laevas raamatut. Meeskonda on kaks: Siggi ja Teresa. Teresa elab nüüd Thingeyris, enne Lõuna-Inglismaal. Käib hea meelega Gröönimaal. Originaalis graafiline disainer, aga kauples ennast Siggi juurde kajakigiidiks ja kohvikeetjaks. Reisijaid peaks olema viis: Leonard, Robert, mina ja veel keegi naisterahvas ja Disa, kes on Siggi õde, kooliõpetaja Akureyrist. Igaühele on seega ette nähtud kaks koikut. Minuga samasse kambrisse laekuma pidav naisterahvas läheb aga aja möödudes kaotsi, miska on mul oma tuba. Kuidas see üritus ennast majanduslikult ära tasub, jääb küsimärgi alla.
Arktika on palju peenem laev kui Aurora. Pardal on dušš, telekas, roolimine toimub toast ja koikude juures on kraanikausid. Saan ka kätte edasise jupi soovitatavat kirjandust.
Üle ootuste paistab päike ja lahkume Ísafjörðurist samamoodi nagu eelmisel korral. Istudes tekil ja pildistades raja äärde jäävaid mägesid, mille vahel keerlevad pilveräbalad.
Ilmateade ütleb, et tuleb alustada kõige kaugemalt ehk Hornvíkist. Minu jaoks on see veidi kehv uudis, sest ma kavatsen seal maha jääda. Mõned lisapäevad, mille jaoks ei ole toitu. Lisaks lööb Siggi mu plaanid segamini kui Lónafjörðuri järele küsin. Ta kasutab võlusõnu "eriline koht" ja "sinna on keeruline saada". Mis muidugi tähendab, et sinna tuleb tingimata minna ja plaan ringi teha. Negatiivne uue plaani juures on see, et esimene päev, kui kott on kõige raskem, on kõige pikem ja keerulisem, koos väikse ujumisotsaga. Vana plaani järgi oli esimene päev eriti lühike.
Kõigume reipa muusika saatel hõljuvsinistel lainetel, lugemisring on kogunenud rooliruumi, kust avaneb igas suunas hea vaade. Tahaks, et see kunagi ei lõpeks, aga lõpeb umbes kuue tunni pärast. Poole kahe paiku öösel oleme koos pilvega siiski Hornvíkis. Väga veider siin uuesti olla. Taamal paistavad käidud kohad.
Lisa kommentaar