Hea on lõpuks ometi välja magada. Ärkan täitsa ise veidi enne kaheksat, aga siin on aeg kolm tundi taga.
Õues on kenasti pilves, ei mingit higistamist. Paadid, mis seisid õhtul oma peegeldustel, asuvad nüüd rohekas-hallidel lainetel.
Pärast hommikusööki tuttavas kohvikus uitan mööda tänavaid, et lokaliseerida täna ja homme vajaminevaid asutusi: postkontor, ujula, kino, juuksureid leian lausa kolm, infopunkt ja matkatarvete pood. Viimane osutub permanentselt suletuks. Hmm. Seejärel vaatan üle oma lemmik-islandlase. Siggi on umbes nagu Läänefjordide Aivar Ruukel. Toimetab paadis, mida on vaja pärast eile lõppenud reisi veidi kasida. Raiskan tunnikese tema aega ja musta teed, õpin mõned uued sõnad, saan info, et gaasi saab ka bensujaamast ja kaasa kirjandust eesootava matkamaastiku kohta. Hosteli kohta selgub, et tegemist on kunagise päästearmee majaga, kus Siggi pühapäevakoolis käis. See seletab magamistoas lava olemasolu. Siis suundun kodutöid tegema, mistõttu ujula jääb käimata.
Tänaval kõnetab mind meesterahvas, kes mäletab eilsest restoranist mu pükse ja loetleb täpselt, millised pükste elemendid talle eriti meeldivad. Ka tema pole varem Fjällravenist midagi kuulnud. Lõunapausil tutvun kohalike joodikutega.
Justkui minu tuleku auks linastub õhtul kinos film jäistes lainetes surfajatest, kus Siggi on ettevaatliku ja elutarga kapteni rollis.
Restorani personal hakkab harjuma, et on tekkinud välismaalane, kes keeldub inglise keelt pruukimast.
Homsest kolin purjepaati nimega Arktika, et hakata kasutama ootamatult sülle langenud nn kirjandusstipendiumit. Esimestel päevadel võib esineda levi. Jaanipäevast hakkan astuma mööda Hornstrandirit, kus levi kindlasti pole ette nähtud. Tsivilisatsioonis tagasi 5nda juuli õhtul.
Pärast hommikusööki tuttavas kohvikus uitan mööda tänavaid, et lokaliseerida täna ja homme vajaminevaid asutusi: postkontor, ujula, kino, juuksureid leian lausa kolm, infopunkt ja matkatarvete pood. Viimane osutub permanentselt suletuks. Hmm. Seejärel vaatan üle oma lemmik-islandlase. Siggi on umbes nagu Läänefjordide Aivar Ruukel. Toimetab paadis, mida on vaja pärast eile lõppenud reisi veidi kasida. Raiskan tunnikese tema aega ja musta teed, õpin mõned uued sõnad, saan info, et gaasi saab ka bensujaamast ja kaasa kirjandust eesootava matkamaastiku kohta. Hosteli kohta selgub, et tegemist on kunagise päästearmee majaga, kus Siggi pühapäevakoolis käis. See seletab magamistoas lava olemasolu. Siis suundun kodutöid tegema, mistõttu ujula jääb käimata.
Tänaval kõnetab mind meesterahvas, kes mäletab eilsest restoranist mu pükse ja loetleb täpselt, millised pükste elemendid talle eriti meeldivad. Ka tema pole varem Fjällravenist midagi kuulnud. Lõunapausil tutvun kohalike joodikutega.
Justkui minu tuleku auks linastub õhtul kinos film jäistes lainetes surfajatest, kus Siggi on ettevaatliku ja elutarga kapteni rollis.
Restorani personal hakkab harjuma, et on tekkinud välismaalane, kes keeldub inglise keelt pruukimast.
Homsest kolin purjepaati nimega Arktika, et hakata kasutama ootamatult sülle langenud nn kirjandusstipendiumit. Esimestel päevadel võib esineda levi. Jaanipäevast hakkan astuma mööda Hornstrandirit, kus levi kindlasti pole ette nähtud. Tsivilisatsioonis tagasi 5nda juuli õhtul.
Kommentaarid
Lisa kommentaar