Öösel sajab korralikult ja ka hommikul sajab, miska lükkan ärkamist korduvalt edasi. Üheksa paiku ajan siiski kargu alla, juhuks kui vihm peaks järele jääma.
Hommikvõimlemine telgis ja telgi ümber on vaevaline, asjad ei taha kuidagi kokku minna. Tahan pakkida sisetelgi eraldi ja selle kättesaamine asju täis telgis nõuab erilist osavust. Kui olen lõpuks suutnud kogu träna kotti toppida, on ilm kuiv ja mere kohal heljub viirg sinist taevast.
Täna on vaja ületada neli jõge. Esimene on kohe majaka kõrval ja sellega on lihtne, sest seal on sild. Mida ma eile juba piilumas käisin ega ole seega eriti üllatunud. Rada kerkib, segan taas rebast, kes minu pärast teeb tiiru rajalt kõrvale. Ka rebased tunduvad teadvat, et ei maksa sammalt üle kogu poolsaare ära talluda.
On rada ja on rajatoikad, mis on meeldiv. Vaated rannikule on kordades ägedamad kui Portugalis (vabandust, portugaallased).
Jõuan järgmise jõeni, mis kulgeb muljetavaldavas kanjonis merre. Kõige lootusrikkam ületuskoht tundub olevat jõe ja mere ühinemise juures. Sedapuhku on mul kaasas vees käimise plätud ja üks matkakepp. Tarvikutest on palju abi, püüan mitte vaadata minu suunas tormavate veemägede poole ja mitte lasta jõevoolul ennast jalust rabada. Pole just suurem asi rannailm. Teispool kaljurünka on ootamatult kemmerg. Aga ees ootab Drifandi. See on samanimelise jõe külge kinnituv kosk, mis kukub vaatemänguliselt kaljult alla merre. Kogu jõgi osutub olema paksult täis koskesid ja sellest tuleb siis nüüd läbi sumada. Libastumine lõpeks ilmselt kusagil Teravmägedel. Vett on palju ja sel on kiire. Tundub, et eeskäijad on valinud Drifandi ja eelmise kose vahelise ala ja teen sama, sest ülesvoolu tundub olukord lootusetu. Põlvini kääritud püksisääred saavad küll märjaks, aga olen üle. Phuhh. Korraks pääsevad päikesekiired läbi pilvede ja mulle tekib hädine vari.
Smiðjuvíkis on pane-ise-kokku kemmerg ja lihtne jõgi, millest saab üle jalutada kivilt kivile astudes. Viimane vaevaline tõus enne laagripaigaks valitud Barðsvíki. Ümberringi soliseb ja niriseb vesi. Barðsvíkis pole isegi kemmergu detaile, ainult suur vesine väli. Välja keskel on lai jõgi. Jätkan nõutult jõeni ja leian sealt lapikese kuiva maad. Telgin keset rada. Luigepaarile see ei meeldi ja nad lendavad tükk aega kisades edasi-tagasi.
Püstitan välistelgi ja külitan õhtust süües selles, et telk veidi taheneks. Pesen jões sokke. Lõikan küüsi. Lapin koti vihmakatet, mille olen kivide otsas kahest kohast katki suutnud teha. Tegemist kui palju.
Täna on vaja ületada neli jõge. Esimene on kohe majaka kõrval ja sellega on lihtne, sest seal on sild. Mida ma eile juba piilumas käisin ega ole seega eriti üllatunud. Rada kerkib, segan taas rebast, kes minu pärast teeb tiiru rajalt kõrvale. Ka rebased tunduvad teadvat, et ei maksa sammalt üle kogu poolsaare ära talluda.
On rada ja on rajatoikad, mis on meeldiv. Vaated rannikule on kordades ägedamad kui Portugalis (vabandust, portugaallased).
Jõuan järgmise jõeni, mis kulgeb muljetavaldavas kanjonis merre. Kõige lootusrikkam ületuskoht tundub olevat jõe ja mere ühinemise juures. Sedapuhku on mul kaasas vees käimise plätud ja üks matkakepp. Tarvikutest on palju abi, püüan mitte vaadata minu suunas tormavate veemägede poole ja mitte lasta jõevoolul ennast jalust rabada. Pole just suurem asi rannailm. Teispool kaljurünka on ootamatult kemmerg. Aga ees ootab Drifandi. See on samanimelise jõe külge kinnituv kosk, mis kukub vaatemänguliselt kaljult alla merre. Kogu jõgi osutub olema paksult täis koskesid ja sellest tuleb siis nüüd läbi sumada. Libastumine lõpeks ilmselt kusagil Teravmägedel. Vett on palju ja sel on kiire. Tundub, et eeskäijad on valinud Drifandi ja eelmise kose vahelise ala ja teen sama, sest ülesvoolu tundub olukord lootusetu. Põlvini kääritud püksisääred saavad küll märjaks, aga olen üle. Phuhh. Korraks pääsevad päikesekiired läbi pilvede ja mulle tekib hädine vari.
Smiðjuvíkis on pane-ise-kokku kemmerg ja lihtne jõgi, millest saab üle jalutada kivilt kivile astudes. Viimane vaevaline tõus enne laagripaigaks valitud Barðsvíki. Ümberringi soliseb ja niriseb vesi. Barðsvíkis pole isegi kemmergu detaile, ainult suur vesine väli. Välja keskel on lai jõgi. Jätkan nõutult jõeni ja leian sealt lapikese kuiva maad. Telgin keset rada. Luigepaarile see ei meeldi ja nad lendavad tükk aega kisades edasi-tagasi.
Püstitan välistelgi ja külitan õhtust süües selles, et telk veidi taheneks. Pesen jões sokke. Lõikan küüsi. Lapin koti vihmakatet, mille olen kivide otsas kahest kohast katki suutnud teha. Tegemist kui palju.
Lisa kommentaar