Hommikul on telgis soe. Kahtlustan, et ilmaennustus peab paika ja nii ongi. Osalise pilvisusega kena ilm. See sobib plaanitud kõrvalepõikeks.
Siit veidi maad mäest üles on Þrengslavatni-nimeline järv, kus elab loodusema, kes jaaniööl käib väljas oma kive vaatamas. Kive on sealt ühesõnaga parem mitte kaasa korjata, sest need on just värskelt üle loetud.
Teekond ei tohiks olla keeruline. Piki jõge kuni pisema järveni ja edasi aitavad gps-i salvestatud teepunktid. Sammun minema mööda mättaid ja sammalt, mul hoiavad silma peal kaks luike, ümberringi kubiseb koskedest. Vahepalaks hapuoblikad ja mustikaõied. Telk tõmbub pikkamisi täpiks. Oru lõpus on suured lahtised kivid ja lumi, nagu ikka siinkandis. Leian ka paar suunanäitamise otstarbega kivikuhja ja jupi rada. Siis matab raja enda alla tohutu lumesein. Järv on osaliselt lume all, ülejäänus osas sinine. Loodusema pole näha. Istun, söön snäkke, vaatan Lónafjörðuri suunas ja kuulan, kuidas lumi sulab. Umbes seitse kilomeetrit ja kaks ja pool tundi.
All tagasi, pakin nodi kokku, forsseerin jõe ja alustan tõusu Göngumannaskarðile. Olla Hornstrandiri kõige järsem kuru. Võtab võhmale. Vaated see-eest on vaeva väärt. Teisel pool on Bolungarvík, kus lained randuvad ideaalses poolkaares ja ma näen ülevalt peaaegu seda lahte, kus soojas vees vedeleda saab.
Esimesed õitsvad kurerehad. Olen siin nädal varem kui eelmisel aastal ja talv oli külmem, seepärast lilli veel nii palju ei ole.
Bolungarvíkis peab olema telkimisplats. Iga kaardi peale märgitud. On aga ainult kaks suvemaja ja mitte ühtegi hingelist. Natuke hakkab Palle maailmaks minema. Pole kelleltki küsida, kus võib telkida. Telgin ilmselt kellegi hoovis, aga ega siin vahet pole. Nagunii keegi ei näe.
Enne magamakeeramist istun mere ääres, vaatan laineid ja parte. Tuult pole. Islandil!
Teekond ei tohiks olla keeruline. Piki jõge kuni pisema järveni ja edasi aitavad gps-i salvestatud teepunktid. Sammun minema mööda mättaid ja sammalt, mul hoiavad silma peal kaks luike, ümberringi kubiseb koskedest. Vahepalaks hapuoblikad ja mustikaõied. Telk tõmbub pikkamisi täpiks. Oru lõpus on suured lahtised kivid ja lumi, nagu ikka siinkandis. Leian ka paar suunanäitamise otstarbega kivikuhja ja jupi rada. Siis matab raja enda alla tohutu lumesein. Järv on osaliselt lume all, ülejäänus osas sinine. Loodusema pole näha. Istun, söön snäkke, vaatan Lónafjörðuri suunas ja kuulan, kuidas lumi sulab. Umbes seitse kilomeetrit ja kaks ja pool tundi.
All tagasi, pakin nodi kokku, forsseerin jõe ja alustan tõusu Göngumannaskarðile. Olla Hornstrandiri kõige järsem kuru. Võtab võhmale. Vaated see-eest on vaeva väärt. Teisel pool on Bolungarvík, kus lained randuvad ideaalses poolkaares ja ma näen ülevalt peaaegu seda lahte, kus soojas vees vedeleda saab.
Esimesed õitsvad kurerehad. Olen siin nädal varem kui eelmisel aastal ja talv oli külmem, seepärast lilli veel nii palju ei ole.
Bolungarvíkis peab olema telkimisplats. Iga kaardi peale märgitud. On aga ainult kaks suvemaja ja mitte ühtegi hingelist. Natuke hakkab Palle maailmaks minema. Pole kelleltki küsida, kus võib telkida. Telgin ilmselt kellegi hoovis, aga ega siin vahet pole. Nagunii keegi ei näe.
Enne magamakeeramist istun mere ääres, vaatan laineid ja parte. Tuult pole. Islandil!
Lisa kommentaar