lõpuks

Põhjaminek ei suju siiski nii libedalt kui alguses tundus.
Kõigepealt jahmerdavad soomlased mingi trepiga tund aega, püüdes seda lennukist eraldada, siis on Reykjavikis lennuki raadioühendusega pahasti ja montöör monteerib seda veerand tundi korda teha. Kokkuvõtteks kõigub minu ajagraafiku kaardimajake tugevalt, kuid jääb siiski püsima.
Stjuardessi, lennujaamatöötaja, taksojuhi ja kelneri suudan idioodi järjekindluse abil panna islandi keelt rääkima. Nad oskavad küll.
Veider ja tore on olla taas Ísafjörðuris. Tuleb lahendada sõnamõistatus ja kuna ma Arktika üles leian, siis ilmselt on vastus õige.
Sõbrunen restoranis šveitslaste ja hostelis sakslanna Heikega. Šveitslased ei ole Fjällravenist midagi kuulnud ja arvavad, et ma töötan polaarrebaste uurimisjaamas. Heikega jätkub juttu südaööni ja sealt edasi.
Hostel on hingehinnaga ja märtsis ma paraku ei teadnud midagi pakkumisest laevas ööbida.
Eelmine
pikk tee põhja
Järgmine
niisama vedelemise päev

Lisa kommentaar

Email again: