Programmide uuendused on teadagi saatanast.
Poole ööni kemplen
tehniliste vahenditega. Kergemeelselt sai Xperia uuendus alla laetud,
mis keeras vussi senise sujuva koostöö tahvli, fotoka, raw-konverteri ja
failihalduri vahel. Nüüd võtab kõik umbes kolm korda rohkem aega ja on
tunduvalt ebamugavam.
Hommik on sombune. Vähemalt ei saja. Kuigi on esmaspäev ja seega mitte tavaline rattasõidupäev, lähen siiski ratta järele. Kes teab, mis homme jälle saab. Kohvik, mis on üksiti rattalaenutuspunkt, kirjeldab mind telefoni teises otsas ratast valivale noormehele kui "regular size woman". Ratas on rahvusvärvides ja hiiglama jämedate rehvidega, millel on kiri "rocketer". Pole paha. Kiivri saab ka, ilmselt kaitseks lindude eest.
Ring ümber poolsaare on 49 kilomeetrit ehk 7 kilomeetrit tavapärasest ringist rohkem, aga samas on mul ka aega terve päev. Tavaliselt muidugi pole ka 998 meetri kõrgune Kaldbakur keset teed. Küsin kaasa ka kakukese, mida millegipärast palutakse hoida rõhtsalt.
Teeperves lõhnavad naat ja lupiinid. Lupiin tundub olevat Läänefjordide peamine lill, nii nagu kurereha oli Hornstrandiril.
Asfalt asendub kärmelt kruusaga ja tee hakkab üles-alla käima. Paar autot sõidab mööda. Järgmisse külla lastakse lahti bussitäis kriitilisi koolilapsi. Pilvest hoolimata kisub tee maaliliseks kätte ära. Ülevalt vilksatavad ribadest kokkupandud mäed ja kostab pidevat linnukädinat.
Poolsaare tipus on meres muljetavaldavad kaljumoodustised, sisaldades muuhulgas üht koobast. Valmistun kakukest manustama, kui saabub tumeroheline buss. Selle sees on naine ja mees Šveitsist. Arvavad, et olen kohalik, naine kurdab külma ilma ja imestab jalgratta üle. Siis teeb koos minu kui reisil kohatud erilise ekstsentrikuga selfi. Info peale, et olen siin ka talvel käinud, lähevad tal silmad suureks nagu tõllarattad.
Šveitslased teevad pildid ära ja sõidavad edasi. Saan oma pikniku maha pidada. Kakukese vahel on moos ja juust. Moos oli ilmselt põhjuseks, miks kokakunstiteost kallutada ei tohtinud. Mitte et kogu moos oleks kuulekalt püsinud seal, kus vaja.
Järgmine peatus on majaka juures, kust šveitslased just lahkuma asutavad. Majakas on umbes samasugune, nagu Snæfellsnesi tipus. Selle kõrval mahajäetud maja. Põhjapool läheb ilm heledamaks.
Tee üllatab edasi eriti suurte lahtiste kividega. Ega siin liiklust ju eriti ei ole, mis tähendab, et kõik, mis mäest alla tuleb, teele ka jääb.
Ümber poolsaare nurga teisele poole keerates hakkab pilve vahelt sinist vilksatama. Pea kohal paistavad rokokoo-mäed. Sellised imposantsed kaljunukid, hall-oranž erkrohelise muruga, õhuke valge pilv üle libisemas.
Mõnest jõest vaja läbi sõita, siis on tee ääres poolringina rand. Istun üleval murul ega tee mitte midagi. Päike on välja tulnud ja murul mõnusalt soe.
Veidi enne seda kui peaks hakkama tõusutundlik teelõik, on silt, et tee on läbimatu. Keskmist turisti see muidugi ei heiduta. Mulle on lubatud, et merevee tõus on alles õhtul kell kaheksa. Edasi tuleb aga lupiinitihnik. Kui olen selle üle imestamise peaaegu lõpetanud, laskub tee alla mereni ja kulgeb lainetest õõnsaks uuristatud pooltunnelis. Sein on värviline ja sealt niriseb vett. Mulkudest vaatavad välja kajakad. Rabav. Eriti rabav on see, et vastu tuleb auto. Siuke suur ja must. Autol pole probleemi, aga ma pean küll kividel ratast käekõrval lükkama.
Juhis ütleb, et punase katusega mahajäetud majast mööda ja järgmisest orust vasakule, läbi poolsaare tagasi. Mitte et siin eriti rohkem teid olekski. Algab tõus kurule. Ees on pilvitu, ümbrus roheline, tee vaevaline. Karjamaal lonkivad lambad vaatavad mind hämmastunult. Mis neil viga, nad ei pea jalgratast kaasas vedama. Kõht on jälle tühi, oleks pidanud rohkem moona kaasa varuma.
Veidi enne kuru on maas Snickersi paber. Kirudes küünitan seda üles võtma ja avastan, et pool šokolaadi on paberi sees täiesti puutumata. Visuaalsel vaatlusel midagi kummalist ei paista, imelikku lõhna pole. Mis snickersiga ikka juhtuda saab. Võtan kaasa, et kurul ära süüa. Selline motivatsioonipakett. Kes tõusul prügi korjab, saab tipus suu magusaks (Kaldbakuri vanasõna). Enne on veel kaks lumelaiku vaja ületada. Jalgratta lohistamine üle libeda viltu asetatud lume on ilmselt ka mingi eriline islandi meelelahutus.
Teiselt poolt läheb pidurite laulu saatel alla. On väga järsk ja tee enamasti üleni kaetud suurte lahtiste kividega. Sõrmed on alla jõudes kanged. Veel veidi piki lambaaeda, saateks pikaks veninud varjud. Teine fjordikallas, mida hommikul üldse näha polnud, on ühtäkki kaetud erineva kuju ja tegumoega mägedega.
On kulunud kõigest kümme tundi ja ujula kinni pandud. Sinder. Juba mitu päeva Islandil ja ikka pole kordagi kuumaveebasseinis istunud. See on minust küll väga hooletu.
Kohvikust saab jalgratta vastu õlut, suppi ja Belgia vahvlit vahukoorega. Minu auto kõrvale on ilmunud üks veel suurem ja veel valgem auto. Köögis peseb keegi supipotis pesu.
Hommik on sombune. Vähemalt ei saja. Kuigi on esmaspäev ja seega mitte tavaline rattasõidupäev, lähen siiski ratta järele. Kes teab, mis homme jälle saab. Kohvik, mis on üksiti rattalaenutuspunkt, kirjeldab mind telefoni teises otsas ratast valivale noormehele kui "regular size woman". Ratas on rahvusvärvides ja hiiglama jämedate rehvidega, millel on kiri "rocketer". Pole paha. Kiivri saab ka, ilmselt kaitseks lindude eest.
Ring ümber poolsaare on 49 kilomeetrit ehk 7 kilomeetrit tavapärasest ringist rohkem, aga samas on mul ka aega terve päev. Tavaliselt muidugi pole ka 998 meetri kõrgune Kaldbakur keset teed. Küsin kaasa ka kakukese, mida millegipärast palutakse hoida rõhtsalt.
Teeperves lõhnavad naat ja lupiinid. Lupiin tundub olevat Läänefjordide peamine lill, nii nagu kurereha oli Hornstrandiril.
Asfalt asendub kärmelt kruusaga ja tee hakkab üles-alla käima. Paar autot sõidab mööda. Järgmisse külla lastakse lahti bussitäis kriitilisi koolilapsi. Pilvest hoolimata kisub tee maaliliseks kätte ära. Ülevalt vilksatavad ribadest kokkupandud mäed ja kostab pidevat linnukädinat.
Poolsaare tipus on meres muljetavaldavad kaljumoodustised, sisaldades muuhulgas üht koobast. Valmistun kakukest manustama, kui saabub tumeroheline buss. Selle sees on naine ja mees Šveitsist. Arvavad, et olen kohalik, naine kurdab külma ilma ja imestab jalgratta üle. Siis teeb koos minu kui reisil kohatud erilise ekstsentrikuga selfi. Info peale, et olen siin ka talvel käinud, lähevad tal silmad suureks nagu tõllarattad.
Šveitslased teevad pildid ära ja sõidavad edasi. Saan oma pikniku maha pidada. Kakukese vahel on moos ja juust. Moos oli ilmselt põhjuseks, miks kokakunstiteost kallutada ei tohtinud. Mitte et kogu moos oleks kuulekalt püsinud seal, kus vaja.
Järgmine peatus on majaka juures, kust šveitslased just lahkuma asutavad. Majakas on umbes samasugune, nagu Snæfellsnesi tipus. Selle kõrval mahajäetud maja. Põhjapool läheb ilm heledamaks.
Tee üllatab edasi eriti suurte lahtiste kividega. Ega siin liiklust ju eriti ei ole, mis tähendab, et kõik, mis mäest alla tuleb, teele ka jääb.
Ümber poolsaare nurga teisele poole keerates hakkab pilve vahelt sinist vilksatama. Pea kohal paistavad rokokoo-mäed. Sellised imposantsed kaljunukid, hall-oranž erkrohelise muruga, õhuke valge pilv üle libisemas.
Mõnest jõest vaja läbi sõita, siis on tee ääres poolringina rand. Istun üleval murul ega tee mitte midagi. Päike on välja tulnud ja murul mõnusalt soe.
Veidi enne seda kui peaks hakkama tõusutundlik teelõik, on silt, et tee on läbimatu. Keskmist turisti see muidugi ei heiduta. Mulle on lubatud, et merevee tõus on alles õhtul kell kaheksa. Edasi tuleb aga lupiinitihnik. Kui olen selle üle imestamise peaaegu lõpetanud, laskub tee alla mereni ja kulgeb lainetest õõnsaks uuristatud pooltunnelis. Sein on värviline ja sealt niriseb vett. Mulkudest vaatavad välja kajakad. Rabav. Eriti rabav on see, et vastu tuleb auto. Siuke suur ja must. Autol pole probleemi, aga ma pean küll kividel ratast käekõrval lükkama.
Juhis ütleb, et punase katusega mahajäetud majast mööda ja järgmisest orust vasakule, läbi poolsaare tagasi. Mitte et siin eriti rohkem teid olekski. Algab tõus kurule. Ees on pilvitu, ümbrus roheline, tee vaevaline. Karjamaal lonkivad lambad vaatavad mind hämmastunult. Mis neil viga, nad ei pea jalgratast kaasas vedama. Kõht on jälle tühi, oleks pidanud rohkem moona kaasa varuma.
Veidi enne kuru on maas Snickersi paber. Kirudes küünitan seda üles võtma ja avastan, et pool šokolaadi on paberi sees täiesti puutumata. Visuaalsel vaatlusel midagi kummalist ei paista, imelikku lõhna pole. Mis snickersiga ikka juhtuda saab. Võtan kaasa, et kurul ära süüa. Selline motivatsioonipakett. Kes tõusul prügi korjab, saab tipus suu magusaks (Kaldbakuri vanasõna). Enne on veel kaks lumelaiku vaja ületada. Jalgratta lohistamine üle libeda viltu asetatud lume on ilmselt ka mingi eriline islandi meelelahutus.
Teiselt poolt läheb pidurite laulu saatel alla. On väga järsk ja tee enamasti üleni kaetud suurte lahtiste kividega. Sõrmed on alla jõudes kanged. Veel veidi piki lambaaeda, saateks pikaks veninud varjud. Teine fjordikallas, mida hommikul üldse näha polnud, on ühtäkki kaetud erineva kuju ja tegumoega mägedega.
On kulunud kõigest kümme tundi ja ujula kinni pandud. Sinder. Juba mitu päeva Islandil ja ikka pole kordagi kuumaveebasseinis istunud. See on minust küll väga hooletu.
Kohvikust saab jalgratta vastu õlut, suppi ja Belgia vahvlit vahukoorega. Minu auto kõrvale on ilmunud üks veel suurem ja veel valgem auto. Köögis peseb keegi supipotis pesu.
Lisa kommentaar