turism

Imelik, hommikul ei saja, vaid veidi sinist taevast isegi paistab. Telk on kuiv. Ei peagi kõiki riideid selga panema, et veeprotseduuridele minna. Veider on ka täiesti kuivi sokke mustapesukotti panna.
Saaks organiseeritud hommikusööki, aga kuna mul on millegipärast kaasas liiga palju putrusid, siis tuleb neid vähemaks süüa. Odavam ka. Söömine hommikul maksab sama palju kui kogu ülejäänud lõbu kokku. Sean ennast sisse pagasnikus, see tundub kõige mugavam. Kõik lauad on hõivatud nagunii. Tore, et saab kõik asjad mööda autot laiali loopida. Ka telgis oli ootamatult palju ruumi.
Täna tuleb läbi käia ka need kohad, mis eile transpordivangerduste tõttu käimata jäid. Pluss tänased. Ega turisti elu ei pea kerge olema.
Kõigepealt Látrabjarg. Islandi kõige läänepoolsem jupp, kus elavad linnud. Peamiselt kajakad, algid ja lunnid. Esiti tundub, et Kvalross ja Hornbjarg olid hulga ägedamad, aga tegelikult on päris tore kõhuli olles kaldast alla piiluda ja lindude tegemisi jälgida. Serva peal seista ei ole kasulik, sest lunnid on servad auguliseks uuristanud ja on oht koos servaservaga alla pudeneda. Piki mäekülge hiilib pilv. Tuuakse suure bussiga prantslasi.
Tagasiteel on liiklus tihedam, aga ma ei pea õnneks olema kuristiku pool. Teed on siinkandis peamiselt kruusateed, keskmiselt augulised ja teepiirdeid ei tunta. Jaksad sa siis kogu aeg uusi piirdeid panna.
Kui keeran Rauðasanduri poole, siis liiklus kaob. Rauðasandur ehk punane rand. Tohutu lahmakas oranži liivaranda helesiniste lainete ääres. Nagu Pärnu rand, ainult et ilma Pärnuta. On linnud ja teokarbid. Liiv kiiskab päikeses, veemustreid täis. Eemal on näha pilv Látrabjargi küljes kinni nagu linik. Longin pikalt ja sihitult ringi, naudin rannailma. Parklasse saabun koos ühe suure ja ühe väikse bussiga. Inglise- ja prantsusekeelsed inimesed. Väga hea ajastus. Hiljem teel tagasi vaadates paistab kaugel Snæfell.
Eilseid maastikke sai peamiselt aknast vaadata (ja neid peab sinna ise vaatama minema), aga täna olen juba harjunud, et liiklust eriti ei ole ja võib vabalt keset teed seisma jääda ja aknast haltuurapilte teha. Puhtalt maastiku pärast saab sõidetud ka Selárdaluri suunas. Tee on hull, aga film, mis igas küljes jookseb, on vaeva väärt. Polegi vist varem küljepeegleid vaadete jaoks kasutanud. Sakiliste mägede vahel vonklevad pilved ja pidevalt on uus olukord. Teises küljes kariibi mere vesi.
Selárdaluris on Samúel Jónssoni muuseum ja kirik. Peaks olema. Tegelikult on remondis. Aga uks on lahti ja saab ringi uidata. Veider koht.
Sama teed tagasi ja edasi Þingeyri suunas. Tee keerutab veel lahtede vahel ja keerab siis sisemaa kivikõrbesse. Peab olema kosk. Koskesid on muidugi nagu muda, aga peab olema Dynjandi kosk. Juba eemalt on näha, et vett on väga palju. Tuleb lehvikukujuliselt kõrgelt ülevalt. All moodustab veel 6-7 väiksemat koske. See on ilmselt kõige ägedam kosk, mida ma näinud olen. Tund kulub märkamatult ja siis hakkan juba öömajja hiljaks jääma. Kirjas oli, et sisse lastakse kuni kümneni.
Tuhisen läbi järgmise poolsaare. Ja äkki on kogu järgmine org vahtu täis. Mida värki? Ülevalt on kena küll, aga tee kipub vägisi sinna sisse laskuma ja siis ei näe enam midagi. Kogu aeg sama jama. Igatahes on suhteliselt keeruline aru saada, kuhu tee läheb. Selge on ainult see, et paremal on kohe tee kõrval sügav piimasupp. Keset teed on lammas. Jah, nemad on ju siin ka. Enamasti jooksevad suunaga teest eemale.
Öömajas on minu nimi post-itiga ukse külge pandud ja hommikusööki saab alates poole üheksast. Tore on. Siin on millegipärast sügisilm.
Kurb on see, et kohalike jalgpallieufooria on nüüd asendunud jalgpallipohmelusega. Meenutuseks viimaste päevade põhiline raadioparool: video.