Täna pole kuhugi kiiret. Mõnusalt aeglane hommikusöök.
Öömaja perenaine
on meeldivalt lülitunud islandi keelele. Korjan asjad kokku ja sõidan
läbi peegelmaastiku Flateyri suunas. Igas suunas absurdselt sinine
taevas ja sinine meri, sekka rohelisi mägesid, kõik päikesega üle
valatud.
Flateyris on vanaraamatute pood, kus kikilipsu ja valge särgiga noorsand müüb raamatuid kaalu alusel. Soetan 450 grammi. Ja soetan ka ühe paduislandi kampsuni, mille on valmis kudunud Helga. Nad tõesti kannavad neid kampsuneid siin. Uitan veidi mööda pisikest fjordi keskel asuvat küla, joon kohvi. Külasid ehitavad nad siinkandis keset fjordi, kus maapind on otse.
Järgmiseks Ísafjörður. Ei saa ilma sinna põikamata. Korra olen siia maandunud õhust, kaks korda veest. Nüüd maad mööda. Läbida tuleb pikk tunnel, mille esimene jupp on üherealine ja varustatud möödasõidutaskutega, keset tunnelit on ristmik. Kuidagi väga islandlik.
Aurora seisab sadamas. Kõigepealt uurin nõela ja niidi kohta ja selle jaoks on siin lausa eraldi pood. Seejärel supp ja jäätis ja sadamasse. Paadis on Vidar, keda on kena näha. On käinud vahepeal peaaegu Gröönimaal. Linn on vaikne, kruiisilaevu pole.
Sõidan Súðavíkki, kus on polaarrebaste muuseum. Pisike tüdruk Prantsusmaalt tutvustab mulle rebaste elu-olu ja on kade, et olen rebaseid vabas looduses näinud. Tema on näinud ainult muuseumi taga puuris elavat kahte rebast, kelle vanemad farmerid maha lasid ja kutsikad siis muuseumile tõid. Islandil on rebaste olukord kõige parem võrreldes teiste riikidega, sest peale inimese puudub neil siin looduslik vaenlane. Rebased veedavad kogu elu ühe partneriga, minnes talveks laiali, sest nii on lihtsam toitu otsida, ja saades kevadel jälle kokku. Osa toitu peidavad nad suvel talveks ära. Kutsikad sünnivad kevadel ja peavad esimesel elutalvel juba ise hakkama saama, väljaarvatud isased, kes mõnikord iseseisvumisega viivitavad. Inimese suhe rebasega on vastuoluline. Osalt peetakse rebast kahjuriks, osalt lemmikloomaks.
Kohv muuseumi terrassil, alustassile joonistatakse rebase kujutis. Palav.
Sihtpunkt Heydalur. Keerutan läbi hulga fjorde. Rannajoont on nad siin endale kõvasti kahmanud ja selle siis kortsu kägardanud, et Islandi piiresse ära mahuks. Taamal paistab valge liustik, esiplaanil Viguri saar. Sildid "linnud teel" ja "hülged teel".
Heydaluris on farm. Esimeseks ööks majutun telklasse, sest kui kevadel Stellaga suhtlesime, ei olnud kaheks ööks vaba tuba. Põõsastega eraldatud telkimiskohad, niidetud muru. Ja kuumaveeauk. Seal on juba ameeriklasi ja prantslasi ja palju loba. Kangesti palav ka.
Õhtusöögi alguses läheneb Stella sellise näoga, et mingi jama on. Ülebroneering. Kas ma saaksin äkki ka teise öö telgis püsida. Ma tean sellise olukorra köögipoolt ega hakka põtkima. Ilm on tore ka. Tasuks pakutakse kõiki ülejäänud teenuseid maja kulul. Kõiki ma ei taha, aga õhtusöök võib ju siis olla kah. Ja lubatakse tuppa duši alla.
Hobustamise kogemuse kohta vastan 12-päevase Kõrgõzstani hobumatka nimetamisega ja kvalifitseerun hetkega kogenud ratsutajaks. Jah muidugi, pärast Beerenbergi olen ma ju ka eriti kogenud mägironija.
Flateyris on vanaraamatute pood, kus kikilipsu ja valge särgiga noorsand müüb raamatuid kaalu alusel. Soetan 450 grammi. Ja soetan ka ühe paduislandi kampsuni, mille on valmis kudunud Helga. Nad tõesti kannavad neid kampsuneid siin. Uitan veidi mööda pisikest fjordi keskel asuvat küla, joon kohvi. Külasid ehitavad nad siinkandis keset fjordi, kus maapind on otse.
Järgmiseks Ísafjörður. Ei saa ilma sinna põikamata. Korra olen siia maandunud õhust, kaks korda veest. Nüüd maad mööda. Läbida tuleb pikk tunnel, mille esimene jupp on üherealine ja varustatud möödasõidutaskutega, keset tunnelit on ristmik. Kuidagi väga islandlik.
Aurora seisab sadamas. Kõigepealt uurin nõela ja niidi kohta ja selle jaoks on siin lausa eraldi pood. Seejärel supp ja jäätis ja sadamasse. Paadis on Vidar, keda on kena näha. On käinud vahepeal peaaegu Gröönimaal. Linn on vaikne, kruiisilaevu pole.
Sõidan Súðavíkki, kus on polaarrebaste muuseum. Pisike tüdruk Prantsusmaalt tutvustab mulle rebaste elu-olu ja on kade, et olen rebaseid vabas looduses näinud. Tema on näinud ainult muuseumi taga puuris elavat kahte rebast, kelle vanemad farmerid maha lasid ja kutsikad siis muuseumile tõid. Islandil on rebaste olukord kõige parem võrreldes teiste riikidega, sest peale inimese puudub neil siin looduslik vaenlane. Rebased veedavad kogu elu ühe partneriga, minnes talveks laiali, sest nii on lihtsam toitu otsida, ja saades kevadel jälle kokku. Osa toitu peidavad nad suvel talveks ära. Kutsikad sünnivad kevadel ja peavad esimesel elutalvel juba ise hakkama saama, väljaarvatud isased, kes mõnikord iseseisvumisega viivitavad. Inimese suhe rebasega on vastuoluline. Osalt peetakse rebast kahjuriks, osalt lemmikloomaks.
Kohv muuseumi terrassil, alustassile joonistatakse rebase kujutis. Palav.
Sihtpunkt Heydalur. Keerutan läbi hulga fjorde. Rannajoont on nad siin endale kõvasti kahmanud ja selle siis kortsu kägardanud, et Islandi piiresse ära mahuks. Taamal paistab valge liustik, esiplaanil Viguri saar. Sildid "linnud teel" ja "hülged teel".
Heydaluris on farm. Esimeseks ööks majutun telklasse, sest kui kevadel Stellaga suhtlesime, ei olnud kaheks ööks vaba tuba. Põõsastega eraldatud telkimiskohad, niidetud muru. Ja kuumaveeauk. Seal on juba ameeriklasi ja prantslasi ja palju loba. Kangesti palav ka.
Õhtusöögi alguses läheneb Stella sellise näoga, et mingi jama on. Ülebroneering. Kas ma saaksin äkki ka teise öö telgis püsida. Ma tean sellise olukorra köögipoolt ega hakka põtkima. Ilm on tore ka. Tasuks pakutakse kõiki ülejäänud teenuseid maja kulul. Kõiki ma ei taha, aga õhtusöök võib ju siis olla kah. Ja lubatakse tuppa duši alla.
Hobustamise kogemuse kohta vastan 12-päevase Kõrgõzstani hobumatka nimetamisega ja kvalifitseerun hetkega kogenud ratsutajaks. Jah muidugi, pärast Beerenbergi olen ma ju ka eriti kogenud mägironija.
Lisa kommentaar