Hommikusöögi ukse ees lamab Tups, kes vaatab mind sellise näoga nagu ei
tunneks ära.
Söögisaali ennast ilmestab papagoi, kes oskab öelda
"hello", "okay", "góðan daginn" ja vilistada seitsmel erineval moel.
Selgub, et tervet päeva kestvat ratsutamist ikka ei saa. Ju pole selleks rohkem huvilisi. Või midagi. Kompensatsiooniks pakutakse kahte kahetunnist. Kõlab tobedalt, aga olgu pealegi.
Kaskade osakonnas ilmneb, et mul on eriliselt ebastandardse suurusega pea. Kõik kaskad on kas liiga suured või liiga väiksed. Teisi ratsutajaid on neli eksemplari pluss üks personal. Minu hobune on must mära nimega Tinna. Tutvustuseks öeldakse, et ta on väga tundlik (ehh?) ja erk (ehh?), aga muidu heasüdamlik. Kui me kiiremini sõidame, siis ei pea jalgu üldse kasutama (kiiremini?).
Kolistame kõigepealt läbi jõe ja siis veidi mööda teed ja siis üle rohumaa. Antakse signaal traaviks, siis jälle samm. Kõnnak on neil tõesti väga pehme ja sujuv, kergendada pole justkui üldse vaja. Või on vahepealt tölt. Jõuame mere äärde ja seal läheb galopiks. Juhhuu. Püsin endalegi üllatuseks täiesti adekvaatselt hobuse küljes kinni. Kõige keerulisem manööver tuleb maha pidada, kui rannal tehakse ettepanek kõiki pildistada. Hobune tuleb rivist eemaldada ja kõigi silme all sammuda veidi eemale, keerata hobune ninaga teisele poole ja siis seisma jääda. Toimib. Tinnale ei meeldi olla nii, et teisi hobuseid ei paista. Üldse eelistab ta toppida oma nina eelkõndija sabasse. Võibolla kärbeste pärast. Igatahes tuleb mul teda pidevalt tagasi hoida. Kärbsed on tõeline tüütus. Personalil on peas võrk, millist ma kodus pakkides vaatasin ja otsustasin, et seda ei lähe vaja, sääski ju pole. Sääski polegi, nende asemel on tüütud alamõõdulised kärbsed, kes eelistavad istuda silma. Päikeseprillid leevendavad mõningal määral olukorda. Ja kaska kaitseb ründlindude eest.
Tagasiteel galopime mööda kruusateed nii, et kive lendab. Õnneks on mul kuulikindlad päikeseprillid. Pärast on saapad kive täis. Personal tunnistab, et Tinna jalutab turistiga teist korda. Ja ma olevat hästi hakkama saanud. Tema ilmselt ka.
Loobun teisest samasugusest üritusest pärastlõunal. Terve päev kestev matk oleks nagu kuhugi minek, aga see tund-paar on ainult tiirlemine ümbruskonnas, mida kaks korda päevas ei ole huvitav teha. Islandi hobune sai nüüd ju juba ära proovitud kah.
Söön hoopis suppi, loen raamatut ja tukun veidi. On pilve läinud. Siis tuleb päike jälle välja ja telgis läheb kole palavaks. Istun hea hulga aega kuumaveeaugus. Sedapuhku selles, mis on basseini juures. Bassein on keset kasvuhoonet, ümberringi vaarikad, maasikad, kirsid, till ja võilill. Maani otsaaknast paistab mägi. Teisest uksest vaatavad sisse hobused.
Pesen pesu, teen ära õmblustöö. Lugemine ja tšill kuni õhtusöögini. Kuulda on kabjaplaginat ja keegi lennutab drooni.
Arvasin, et eilne kala oli hea, aga siis ei teadnud ma veel midagi tänasest lambast.
Selgub, et tervet päeva kestvat ratsutamist ikka ei saa. Ju pole selleks rohkem huvilisi. Või midagi. Kompensatsiooniks pakutakse kahte kahetunnist. Kõlab tobedalt, aga olgu pealegi.
Kaskade osakonnas ilmneb, et mul on eriliselt ebastandardse suurusega pea. Kõik kaskad on kas liiga suured või liiga väiksed. Teisi ratsutajaid on neli eksemplari pluss üks personal. Minu hobune on must mära nimega Tinna. Tutvustuseks öeldakse, et ta on väga tundlik (ehh?) ja erk (ehh?), aga muidu heasüdamlik. Kui me kiiremini sõidame, siis ei pea jalgu üldse kasutama (kiiremini?).
Kolistame kõigepealt läbi jõe ja siis veidi mööda teed ja siis üle rohumaa. Antakse signaal traaviks, siis jälle samm. Kõnnak on neil tõesti väga pehme ja sujuv, kergendada pole justkui üldse vaja. Või on vahepealt tölt. Jõuame mere äärde ja seal läheb galopiks. Juhhuu. Püsin endalegi üllatuseks täiesti adekvaatselt hobuse küljes kinni. Kõige keerulisem manööver tuleb maha pidada, kui rannal tehakse ettepanek kõiki pildistada. Hobune tuleb rivist eemaldada ja kõigi silme all sammuda veidi eemale, keerata hobune ninaga teisele poole ja siis seisma jääda. Toimib. Tinnale ei meeldi olla nii, et teisi hobuseid ei paista. Üldse eelistab ta toppida oma nina eelkõndija sabasse. Võibolla kärbeste pärast. Igatahes tuleb mul teda pidevalt tagasi hoida. Kärbsed on tõeline tüütus. Personalil on peas võrk, millist ma kodus pakkides vaatasin ja otsustasin, et seda ei lähe vaja, sääski ju pole. Sääski polegi, nende asemel on tüütud alamõõdulised kärbsed, kes eelistavad istuda silma. Päikeseprillid leevendavad mõningal määral olukorda. Ja kaska kaitseb ründlindude eest.
Tagasiteel galopime mööda kruusateed nii, et kive lendab. Õnneks on mul kuulikindlad päikeseprillid. Pärast on saapad kive täis. Personal tunnistab, et Tinna jalutab turistiga teist korda. Ja ma olevat hästi hakkama saanud. Tema ilmselt ka.
Loobun teisest samasugusest üritusest pärastlõunal. Terve päev kestev matk oleks nagu kuhugi minek, aga see tund-paar on ainult tiirlemine ümbruskonnas, mida kaks korda päevas ei ole huvitav teha. Islandi hobune sai nüüd ju juba ära proovitud kah.
Söön hoopis suppi, loen raamatut ja tukun veidi. On pilve läinud. Siis tuleb päike jälle välja ja telgis läheb kole palavaks. Istun hea hulga aega kuumaveeaugus. Sedapuhku selles, mis on basseini juures. Bassein on keset kasvuhoonet, ümberringi vaarikad, maasikad, kirsid, till ja võilill. Maani otsaaknast paistab mägi. Teisest uksest vaatavad sisse hobused.
Pesen pesu, teen ära õmblustöö. Lugemine ja tšill kuni õhtusöögini. Kuulda on kabjaplaginat ja keegi lennutab drooni.
Arvasin, et eilne kala oli hea, aga siis ei teadnud ma veel midagi tänasest lambast.
Lisa kommentaar