Öösel on palav ja hommikul vahelduseks tuuline. Papagoi teeb järgi
kohvitermose lurinat.
Hommikusöök, tuulutan telki, pakin. Tähendab,
tõstan kõik asjad autosse.
Lõikan läbi poolsaare mööda teed, mis sildi järgi on tupik, kaardi järgi mitte. Kogu kümme kilomeetrit olen valvel, millal tee ära kaob. Ei kao, on lihtsalt väga kivine. Teises otsas on ka tupikumärk ja mõlemalt poolt juhatab silt sama taluni. Selline kahe otsaga tupik. Siis kaotan valvsuse ja lasen gps-il ennast rannikuteelt eemale meelitada. Sellepärast ongi meri ühtäkki valel pool, samuti Akureyri, ja eemalt paistab kahtlaselt Snæfelli moodi vulkaan. Kilomeetritelt tuli enam-vähem sama, aga oleksin eelistanud rannikut. Samas, ega tuldud teel ka viga polnud. Suur lai rohelus, lahmakad mäed, päikesepaistet täis.
Plaanis Vatsnesi poolsaar. Tuntud selle poolest, et internetist selle kohta eriti infot ei leia. Ise kohapeal reklaamib ennast hülgevaatlusega. Hülged lebavad ilusti taamal kividel reas ja binokliga on näha, et nad ei liiguta oimugi. Teen tiiru ümber poolsaare. Vasakul vahuste lainetega meri, paremal kivi-murumäed. Palju silorulle ja traktoreid. Üksikud majad. Kitsas kruusatee. Kari hobuseid on teel ja kolm autotäit turiste lõbustab ennast sellega, et toidab neid läbi akna, tekitades lustliku ummiku. Kuniks tuleb üks kohalik ja hobuseid autoninaga nügides ennast tropist läbi murrab. Saan ka tema järel liikuma.
Ringi lõpus seisab vees tähelepanuväärne kivikuju. Väidetavalt jälle üks vara peale jäänud troll. Tema nimi on Hvítserkur.
Põikan teisele poole ringteed koske kaema. Kolufoss leidub lubatud koha peal, sillast ühel pool vahuribad jõest alla kukkumas, mis teisel pool suubuvad muljetavaldavasse kanjonisse. Uudistan tuulega võidu ringi, kedagi teist pole. Kola-nimeline troll on siia varanduse peitnud.
Tee Blönduósi poole kulgeb erikujuliste mägedega ääristatud maastikus, pilved vahel vonklemas. Nagu sõidaks läbi mingi naivistliku maali. Blönduósis saab süüa ja telkida.
Lõikan läbi poolsaare mööda teed, mis sildi järgi on tupik, kaardi järgi mitte. Kogu kümme kilomeetrit olen valvel, millal tee ära kaob. Ei kao, on lihtsalt väga kivine. Teises otsas on ka tupikumärk ja mõlemalt poolt juhatab silt sama taluni. Selline kahe otsaga tupik. Siis kaotan valvsuse ja lasen gps-il ennast rannikuteelt eemale meelitada. Sellepärast ongi meri ühtäkki valel pool, samuti Akureyri, ja eemalt paistab kahtlaselt Snæfelli moodi vulkaan. Kilomeetritelt tuli enam-vähem sama, aga oleksin eelistanud rannikut. Samas, ega tuldud teel ka viga polnud. Suur lai rohelus, lahmakad mäed, päikesepaistet täis.
Plaanis Vatsnesi poolsaar. Tuntud selle poolest, et internetist selle kohta eriti infot ei leia. Ise kohapeal reklaamib ennast hülgevaatlusega. Hülged lebavad ilusti taamal kividel reas ja binokliga on näha, et nad ei liiguta oimugi. Teen tiiru ümber poolsaare. Vasakul vahuste lainetega meri, paremal kivi-murumäed. Palju silorulle ja traktoreid. Üksikud majad. Kitsas kruusatee. Kari hobuseid on teel ja kolm autotäit turiste lõbustab ennast sellega, et toidab neid läbi akna, tekitades lustliku ummiku. Kuniks tuleb üks kohalik ja hobuseid autoninaga nügides ennast tropist läbi murrab. Saan ka tema järel liikuma.
Ringi lõpus seisab vees tähelepanuväärne kivikuju. Väidetavalt jälle üks vara peale jäänud troll. Tema nimi on Hvítserkur.
Põikan teisele poole ringteed koske kaema. Kolufoss leidub lubatud koha peal, sillast ühel pool vahuribad jõest alla kukkumas, mis teisel pool suubuvad muljetavaldavasse kanjonisse. Uudistan tuulega võidu ringi, kedagi teist pole. Kola-nimeline troll on siia varanduse peitnud.
Tee Blönduósi poole kulgeb erikujuliste mägedega ääristatud maastikus, pilved vahel vonklemas. Nagu sõidaks läbi mingi naivistliku maali. Blönduósis saab süüa ja telkida.
Lisa kommentaar