Sajab. Positiivne on see, et vihm peseb lõpuks suure kajakakaka auto esiklaasilt ära.
Keedan
telgi ukse varjus vett ja laotan siis märja telgi autosse. Sõit läheb
Tröllaskagi poolsaare suunas. Interneedusele suures osas veel tundmatum
kui eelmine. Teada on, et seal on lahe ujula ja leidsin ka matkaradade
kaardi. Need siis kavas ongi.
Vihm on järjest tihedam ja maastikku väga ei paista. Aga see, mis paistab, tundub äge.
Poolsaare tipus on selle kandi suurim asula - Siglufjörður, mille lähedalt algab väljavalitud matkarada. Kohale jõudes on ind matkata oluliselt raugenud. Vihm, tugev tuul, külm. Reageerin sildile, mis lubab rohelises majas kohvikut ja satun vingesse hotelli. Kohvi saab, samuti saab internetti. Kõrvallauas peab kohalik ärimees läbirääkimisi bisnesplaani asjus. Vaatan ilmateadet ja lähiuleviku osas on see veidi paremaks keeratud. Täna aga sajab lõpuni. Otsustan vältida ligunemist, suurt midagi ei näe nagunii. Aga see tundub olevat üks lahe koht ja teen väljas mõned pildid. Satun muuseumi sildile. See tõotab kuiva tuba. Heeringapüügimuuseum. Tuleb välja, et Siglufjörður oli 1940-60ndatel kõva heeringaküla. Sellega aga püüti kogu meri heeringatest tühjaks. Muuseum sisaldab hulgaliselt vanu esemeid ja tarvikuid, huvitavaid vanu fotosid ja ülalkorrusel tööliste eluruume. Raadiost tuleb 60ndate muusika ja ilmselt astub kohe mõni ajastutruu elanik uksest sisse. Katusele rabistab vihma.
Muuseum käib komplektis laeva- ja folkloorimuuseumidega. Esimeses on jälle hulgim tarvikuid, saab sisse ronida vanadesse laevadesse, kusagil laulavad meremehed, mühavad lained ja veerevad vankrirattad. See heeringa- ja merevärk on hiljuti saanud miskise üle-euroopalise muuseumide auhinna. Folkloor on rahvalauludest ja preestrist, kes neid üles kirjutas. Asub linna kõige vanemas majas. Näha on pille, sealhulgas ainus Islandi originaalpill, kandiline kahe keelega viiul. Kohvi ja teed võib vabalt juua.
Vihm on hõredamaks jäänud, tagasiteel hargnevad pea kohal pilvest välja mägede hambad. Pean merevaatega autopikniku bensujaamast ostetud võileiva, Oreo küpsiste ja pirniga. Järgmine kord tuleb siia arvestada rohkem päevi.
Hofsóse telkimisplats on tühi, raha tuleb panna karpi. Kemmergus on mõnusalt soe. Panen telgi üles, et see kuivaks või tuulduks või midagi.
Ujumise kord. Helesinine vesi on taamal tumesinine ja edasi on saar. Ongi selline ujula, mis tundub olevat otsapidi meres. Kohalikud ärimehed kinkisid külale, sest olid frustreeritud ujumiskoha puudumisest. Kuumaveebasseinis on 38 kraadi. Varbad kirvendavad. Päike joonistab merele kaks säravat laiku. Pilvedest ilmuvad mäed. Ligunen, kuni sõrmedel on vannikortsud.
Vihm jätkub.
Restoran on täis, teisi söögikohti pole, proovigu ma tunni aja pärast. Loen laagriplatsil autos raamatut. Saabub jalgrattur, veel rohkem daihard kui mina. Tunni pärast on üks vaba laud ja on einstökki.
Mõned telgid on veel tekkinud ja naisterahvas kaarditerminaliga. Vihma jätkub veel.
Järgeva kolmepäevase matka asendamine kolme päevase matkaga sõltub sellest, millisele kokkuleppele ilmataadiga saan.
Vihm on järjest tihedam ja maastikku väga ei paista. Aga see, mis paistab, tundub äge.
Poolsaare tipus on selle kandi suurim asula - Siglufjörður, mille lähedalt algab väljavalitud matkarada. Kohale jõudes on ind matkata oluliselt raugenud. Vihm, tugev tuul, külm. Reageerin sildile, mis lubab rohelises majas kohvikut ja satun vingesse hotelli. Kohvi saab, samuti saab internetti. Kõrvallauas peab kohalik ärimees läbirääkimisi bisnesplaani asjus. Vaatan ilmateadet ja lähiuleviku osas on see veidi paremaks keeratud. Täna aga sajab lõpuni. Otsustan vältida ligunemist, suurt midagi ei näe nagunii. Aga see tundub olevat üks lahe koht ja teen väljas mõned pildid. Satun muuseumi sildile. See tõotab kuiva tuba. Heeringapüügimuuseum. Tuleb välja, et Siglufjörður oli 1940-60ndatel kõva heeringaküla. Sellega aga püüti kogu meri heeringatest tühjaks. Muuseum sisaldab hulgaliselt vanu esemeid ja tarvikuid, huvitavaid vanu fotosid ja ülalkorrusel tööliste eluruume. Raadiost tuleb 60ndate muusika ja ilmselt astub kohe mõni ajastutruu elanik uksest sisse. Katusele rabistab vihma.
Muuseum käib komplektis laeva- ja folkloorimuuseumidega. Esimeses on jälle hulgim tarvikuid, saab sisse ronida vanadesse laevadesse, kusagil laulavad meremehed, mühavad lained ja veerevad vankrirattad. See heeringa- ja merevärk on hiljuti saanud miskise üle-euroopalise muuseumide auhinna. Folkloor on rahvalauludest ja preestrist, kes neid üles kirjutas. Asub linna kõige vanemas majas. Näha on pille, sealhulgas ainus Islandi originaalpill, kandiline kahe keelega viiul. Kohvi ja teed võib vabalt juua.
Vihm on hõredamaks jäänud, tagasiteel hargnevad pea kohal pilvest välja mägede hambad. Pean merevaatega autopikniku bensujaamast ostetud võileiva, Oreo küpsiste ja pirniga. Järgmine kord tuleb siia arvestada rohkem päevi.
Hofsóse telkimisplats on tühi, raha tuleb panna karpi. Kemmergus on mõnusalt soe. Panen telgi üles, et see kuivaks või tuulduks või midagi.
Ujumise kord. Helesinine vesi on taamal tumesinine ja edasi on saar. Ongi selline ujula, mis tundub olevat otsapidi meres. Kohalikud ärimehed kinkisid külale, sest olid frustreeritud ujumiskoha puudumisest. Kuumaveebasseinis on 38 kraadi. Varbad kirvendavad. Päike joonistab merele kaks säravat laiku. Pilvedest ilmuvad mäed. Ligunen, kuni sõrmedel on vannikortsud.
Vihm jätkub.
Restoran on täis, teisi söögikohti pole, proovigu ma tunni aja pärast. Loen laagriplatsil autos raamatut. Saabub jalgrattur, veel rohkem daihard kui mina. Tunni pärast on üks vaba laud ja on einstökki.
Mõned telgid on veel tekkinud ja naisterahvas kaarditerminaliga. Vihma jätkub veel.
Järgeva kolmepäevase matka asendamine kolme päevase matkaga sõltub sellest, millisele kokkuleppele ilmataadiga saan.
Lisa kommentaar