Äratus veel varem kui eile, et saada kätte veel parem päikesetõus.
Pilvede osas on olukord paljulubav, aga jää on rannast suures osas uttu
tõmmanud.
Longin silmapiiri suunas, pildistan kive ja vahin niisama.
Mingi must lind sähvib lainete vahel. Ülejäänud grupiliikmed on
kuulekalt leidnud omale jäätüki ja ootavad selle juures lainet. Lained
on aga kah täna teistmoodi ja üldse mitte koostööaltid.
Pärast hommikusööki on ette nähtud aeg, et igaüks saaks valida enda piltide hulgast ühe avalikuks arvustamiseks. Veidi hirmus, aga otsustan suhtuda sellesse nii, et tegemist on Marseli impro-soologa, milleks mul on võimalik anda ette üks jupike inspiratsiooni ja olla publikuks. Lõunasöögi ajal aga selgub, et arvustamist ei tule, sest ilm on toas olemiseks liiga ilus. Mõistlik. Sõidame liustikulaguuni juurde, kus on rahvast rohkem kui inimesi, aga muidugi põhjusega. Hiiglaslikud jääkamakad hulbivad oma peegeldustega seltsis mere poole, sekka mõned kambad hülgeid. Teen ziljon hülgeülesvõtet. Hülged maotavad jäätükkidel, võtavad päikest ja vaatavad inimesi.
Pooleteise tunni pärast on valida, kas minna randa jäätükkide juurde või jääda selle jää juurde, mis on laguunis. Valin laguuni ja tundub, et kogu ülejäänud seltskond sõidab randa. Turnin künka otsa, kust avaneb muidugi vaade. Taamal kooruvad pilvevinest välja mäed. All triivivad mööda jää ja hülged. Suurema inimsumma järgi on aru saada, kus on hüljes parasjagu kaldale kõige lähemal. Üle lendab portsude viisi luiki. Äramineku eel leidub laguuni äärest siiski ka Gail.
Edasi on kiir-õhtusöök, sest vaja minna virmalisi jahtima. Ka mu telefon andis ennist virmalisehoiatuse (jah, selleks on äpp). Teel näeme lompi, mis on varustatud peegeldusega. Kõik see mees bussidest maha ja jäädvustama (vaenlane vasakul, varjuda, vaata ja lase!).
Varem valmis vaadatud virmalise vaatamise paigas on taevas hele viirg. Marsel ja Daniella arvavad, et sellest suunast tulev virmaline on laguuni juures paremini pildistatav. Kimame sinna. Operatiivsus on muljetavaldav, aga selline rapsimine ei pruugi tähendada väga head virmaliseõnne. Laguunil on taskulampidega vehklevad inimesed (hoo, minu lamp näitab kaugemale kui sinu oma!) ja lähenev suur pilv, mis peagi enamuse taevast enda alla matab. Tagasi eelmisesse kohta. On paar rohelist hämu, aga peatselt on pilv ka seal kohal. Ei midagi erilist. Halli varjundid.
Pensionäridega reisimine tähendab seda, et nad ei jaksa üldiselt eriti palju kõndida, mis on pikapeale üsna tüütu. Enne lõunale jalutamist tähendas Rich, vanamees Ameerikamaalt, et olen riides nii nagu oleksin valmis matkama minema. Kohmasin vastu, et selliste riietega ma käingi õues ja matkama olen ka valmis minema, mispeale ta teatas, et jaa, talle ka meeldib jalutada, näiteks koeraga käib aeg-ajalt väljas. Selle uudise peale ei osanud ma enam midagi kosta, soovitud mõistva naeratuse asemel sai ka ilmselt ette manatud mõistmatu naeratus.
Pärast hommikusööki on ette nähtud aeg, et igaüks saaks valida enda piltide hulgast ühe avalikuks arvustamiseks. Veidi hirmus, aga otsustan suhtuda sellesse nii, et tegemist on Marseli impro-soologa, milleks mul on võimalik anda ette üks jupike inspiratsiooni ja olla publikuks. Lõunasöögi ajal aga selgub, et arvustamist ei tule, sest ilm on toas olemiseks liiga ilus. Mõistlik. Sõidame liustikulaguuni juurde, kus on rahvast rohkem kui inimesi, aga muidugi põhjusega. Hiiglaslikud jääkamakad hulbivad oma peegeldustega seltsis mere poole, sekka mõned kambad hülgeid. Teen ziljon hülgeülesvõtet. Hülged maotavad jäätükkidel, võtavad päikest ja vaatavad inimesi.
Pooleteise tunni pärast on valida, kas minna randa jäätükkide juurde või jääda selle jää juurde, mis on laguunis. Valin laguuni ja tundub, et kogu ülejäänud seltskond sõidab randa. Turnin künka otsa, kust avaneb muidugi vaade. Taamal kooruvad pilvevinest välja mäed. All triivivad mööda jää ja hülged. Suurema inimsumma järgi on aru saada, kus on hüljes parasjagu kaldale kõige lähemal. Üle lendab portsude viisi luiki. Äramineku eel leidub laguuni äärest siiski ka Gail.
Edasi on kiir-õhtusöök, sest vaja minna virmalisi jahtima. Ka mu telefon andis ennist virmalisehoiatuse (jah, selleks on äpp). Teel näeme lompi, mis on varustatud peegeldusega. Kõik see mees bussidest maha ja jäädvustama (vaenlane vasakul, varjuda, vaata ja lase!).
Varem valmis vaadatud virmalise vaatamise paigas on taevas hele viirg. Marsel ja Daniella arvavad, et sellest suunast tulev virmaline on laguuni juures paremini pildistatav. Kimame sinna. Operatiivsus on muljetavaldav, aga selline rapsimine ei pruugi tähendada väga head virmaliseõnne. Laguunil on taskulampidega vehklevad inimesed (hoo, minu lamp näitab kaugemale kui sinu oma!) ja lähenev suur pilv, mis peagi enamuse taevast enda alla matab. Tagasi eelmisesse kohta. On paar rohelist hämu, aga peatselt on pilv ka seal kohal. Ei midagi erilist. Halli varjundid.
Pensionäridega reisimine tähendab seda, et nad ei jaksa üldiselt eriti palju kõndida, mis on pikapeale üsna tüütu. Enne lõunale jalutamist tähendas Rich, vanamees Ameerikamaalt, et olen riides nii nagu oleksin valmis matkama minema. Kohmasin vastu, et selliste riietega ma käingi õues ja matkama olen ka valmis minema, mispeale ta teatas, et jaa, talle ka meeldib jalutada, näiteks koeraga käib aeg-ajalt väljas. Selle uudise peale ei osanud ma enam midagi kosta, soovitud mõistva naeratuse asemel sai ka ilmselt ette manatud mõistmatu naeratus.
Lisa kommentaar