Varajane hommikusöögita äratus, et minna päikesetõusuks randa jäätükke
pildistama
Kuna saar on talviti keskelt lukus, on võimalik ainult
rannapuhkus. Jääga on süsteem selline, et liustikult pudeneb üht-teist
alla järve, järvest kannab jõgi jää merre ja lained loobivad siis
jäätükid maaliliselt mööda randa laiali. Helendav jää mustal liival.
Õhtul, nagu ikka, jagati juhiseid, kuidas jääga ümber käia ja millise
objektiiviga seda sihtida.
Rannas on jääd nagu muda. Ja jalajälgi veel mitte. See on üks nipp, kuidas paremaid pilte saada - tuleb jalutada parklast mõnisada meetrit eemale, sest need, kellel on 3-aastase tähelepanuvõime, ei jaksa kuigi kaugele kõndida. Seejärel tuleb otsida endale sobiv jäätükk (ilus, huvitava kujuga, läbipaistev, veest piisavalt kaugel, aga mitte liiga), panna paika kaamera seadistused ja jääda lainet ootama. Mõõn on kohe algamas, aga sellest hoolimata on mõni laine nii aktiivne, et pean paremaks taganeda. Kompositsiooni maha jättes. Kõik nii ärevad ei ole, miska on tulemuseks kaks niisutatud kaamerat, üks märg fotokott ja üks vettinud inimene. Räägi või ära räägi.
Kipun üldist pildistamiseufooriat kohati eirama ja vahin või longin niisama, käed taskus. Sest lihtsalt on ilus. Ülejäänud seltskonna jaoks tundub loodus olevat mitte keskkond, vaid taust, objekt, rakurss, stseen, mida tuleb tulistada, sihtida, raamida ja valgustada. Ja kultuurist mitte haisugi. Riik, see on maastiku pildistamisväärne asetus. Islandi keelt ma kah kuni 19nda õhtuni kuigivõrd praktiseerida ei saa. See kõik-ette-taha-äratehtud reis on teatud mõttes küll mugav, aga samas ka äärmiselt ahistav. Kahtlemata süvendab õpitud abitust. Pean pingutama, et jälgida, kus ma kaardil asun.
Ilmaga on täna koostöö suurepärane, kuiv, keskmiselt tuult, kohati päike. Jää sillerdab, kajakad ja muud linnud lendavad paremale. Pärast kaht ja poolt tundi rannal roomamist saab hommikusööki.
Edasiseks on objekt liustikulaguun. Ennast paljaks koorivat hispaania neidu küll täna ilmselt ei näidata (jah, eile oli).
Teeäärne on palistatud helesiniste lompidega, taamal lumised mäed. Jää, lumi ja sammal vaheldumisi, justkui poleks loodus veel otsustanud, kas siia saagu maa või meri.
Üks laguunini viiv tee on üleni lume all, teist pidi pääseb kuhugimaale, et edasi jala vantsida. Seejuures on võimalus iga kolmanda sammuga põlvesügavuselt lumme vajuda. Päike sirab ja sellel on ka omad puudused. Lumi on eriliselt pehme. Vee äärde siiski ei pääse, sest enne on liiga palju spontaanset vett. Tšillime eemal ja suumime liustiku lähemale.
Supp ja retk "we'll see what we can see by the sea". Rand ei ole enam maaliline, vaid jalajälgi täis tikitud ja jäätükid veest liiga kaugel. Sõidame niisama piki mereäärt, peatume siin-seal, pildistame lompe ja sammalt. Ka tore. Leiduvad hobused, islandi omad. Turistid hulluvad. Õnneks pole kellelgi leiba kaasas.
Õhtusöögil ollakse väga ülemeelikud.
Rannas on jääd nagu muda. Ja jalajälgi veel mitte. See on üks nipp, kuidas paremaid pilte saada - tuleb jalutada parklast mõnisada meetrit eemale, sest need, kellel on 3-aastase tähelepanuvõime, ei jaksa kuigi kaugele kõndida. Seejärel tuleb otsida endale sobiv jäätükk (ilus, huvitava kujuga, läbipaistev, veest piisavalt kaugel, aga mitte liiga), panna paika kaamera seadistused ja jääda lainet ootama. Mõõn on kohe algamas, aga sellest hoolimata on mõni laine nii aktiivne, et pean paremaks taganeda. Kompositsiooni maha jättes. Kõik nii ärevad ei ole, miska on tulemuseks kaks niisutatud kaamerat, üks märg fotokott ja üks vettinud inimene. Räägi või ära räägi.
Kipun üldist pildistamiseufooriat kohati eirama ja vahin või longin niisama, käed taskus. Sest lihtsalt on ilus. Ülejäänud seltskonna jaoks tundub loodus olevat mitte keskkond, vaid taust, objekt, rakurss, stseen, mida tuleb tulistada, sihtida, raamida ja valgustada. Ja kultuurist mitte haisugi. Riik, see on maastiku pildistamisväärne asetus. Islandi keelt ma kah kuni 19nda õhtuni kuigivõrd praktiseerida ei saa. See kõik-ette-taha-äratehtud reis on teatud mõttes küll mugav, aga samas ka äärmiselt ahistav. Kahtlemata süvendab õpitud abitust. Pean pingutama, et jälgida, kus ma kaardil asun.
Ilmaga on täna koostöö suurepärane, kuiv, keskmiselt tuult, kohati päike. Jää sillerdab, kajakad ja muud linnud lendavad paremale. Pärast kaht ja poolt tundi rannal roomamist saab hommikusööki.
Edasiseks on objekt liustikulaguun. Ennast paljaks koorivat hispaania neidu küll täna ilmselt ei näidata (jah, eile oli).
Teeäärne on palistatud helesiniste lompidega, taamal lumised mäed. Jää, lumi ja sammal vaheldumisi, justkui poleks loodus veel otsustanud, kas siia saagu maa või meri.
Üks laguunini viiv tee on üleni lume all, teist pidi pääseb kuhugimaale, et edasi jala vantsida. Seejuures on võimalus iga kolmanda sammuga põlvesügavuselt lumme vajuda. Päike sirab ja sellel on ka omad puudused. Lumi on eriliselt pehme. Vee äärde siiski ei pääse, sest enne on liiga palju spontaanset vett. Tšillime eemal ja suumime liustiku lähemale.
Supp ja retk "we'll see what we can see by the sea". Rand ei ole enam maaliline, vaid jalajälgi täis tikitud ja jäätükid veest liiga kaugel. Sõidame niisama piki mereäärt, peatume siin-seal, pildistame lompe ja sammalt. Ka tore. Leiduvad hobused, islandi omad. Turistid hulluvad. Õnneks pole kellelgi leiba kaasas.
Õhtusöögil ollakse väga ülemeelikud.
Lisa kommentaar