vihm

Polegi koskesid ammu näinud. Seljalandsfoss on eripärane selle poolest, et langeva vee ümber saab ringi kõndida. Jalutad kardina taha ja vaatad, kuidas sületäite kaupa vett ülevalt alla vette kukub. Võimas. Lisaatraktsiooniks on eemal asuv Gljúfrabúi koopakosk, mille juurde kanjonisse saab jõge mööda jalutada. Sammaldunud kaljud vonklevad pea kohal ja ühest servast pahiseb alla vett. Kõik on väga märg.
Tuul on tõusnud kõvemaks kui lubati. 26 m/s ja teeäärsed hoiatustahvlid näitavad punaseid numbreid. Kõvema tuulega kui 18 m/s ei tohiks meie bussid sõita. Võtame aeglaselt.
Elusalt hotellis tagasi, tõstame nodi bussidesse ja sõit läheb veel rohkem itta. On lootust näha liustikulaguune. Svínafellsjökull ongi vihmas täitsa olemas, absurdselt sinine. Kassid saabaste küljes, kooserdame kaljuservas, all teeb jää mingeid hääli. Silmapiir on mähkunud lendlevasse vette.
Läbi märja bussiakna paistab ääretu lagedus, kord rohkem, kord vähem valge. Vihm sulatab lund hoolega, aga läänepool oli eile selline lumetorm, et Snæfellsnesi poolsaar oli kogu täiega lukus.
Siis on uus hotell kogu märja kraami laialilaotamiseks.
Islandlaste puhul on meeldiv see, et nad harrastavad korralikke suuri toiduportse.