Pakin nodi kokku, väljas ladistab sadada.
Sukeldun poole kümneks
Harpasse. Harpa on Reykjaviki super-kontserdimaja, mis sai pärast
mõningasi tagasilööke aastal 2011 valmis. Umbes nii, et pärast
panganduskrahhi jäeti selle huvides paar sotsiaalprojekti tegemata.
Taustal hirm, et maja jääb tühjalt seisma. Seda ei juhtunud, igat masti
üritusi on pidevalt. Muuhulgas müüakse pileteid Islandi
sümfooniaorkestri hommikustele proovidele. See on koht, kus turistid
võivad rahulikult liustikuvarustuses hämarale rõdule imbuda. Tui
abikaasa Pálli sõnul on Islandi õhulainete muusikafestival ainus aeg,
mil turistid ennast Reykjaviki kesklinnas soliidselt riidesse panevad.
Saal on seest punane ja nurgeline, orkestri kohal olev valgus loob kurjakuulutava õhkkonna. Värvilises riietuses orkestrandid sebivad edasi-tagasi ja tekitavad oma pille näppides meloodilist kakofooniat. Peagi saabub dirigent ja mängitakse läbi mingi mulle tundmatu kontsert esmalt tervikuna, siis jupiti siit ja sealt. Suhtluskeeleks on inglise. Saanud selle kontserdiga ühele poole, veeretatakse nurgast välja klaver ja harjutatakse samamoodi klaverikontserti. Orkestrandid plaksutavad pianistile.
Käin korra internetis veendumaks, et Hildur ei ole terveks saanud ja Tinnaga me ajagraafikud endiselt ei kattu. Kurb. Jätan lennujaamast soetatud kommikarbi siis edasise elu lihtsustamise huvides Anna Mariale laua peale ja viin koti hotelli. Järgmised üheksa päeva veedan grupis.
Tagantjärele on keeruline selgitada, miks otsustasin siduda ennast grupiviisilise reisimise avantüüriga. Antropoloogiliste vaatluste tegemine esmaseks eesmärgiks ilmselt ei olnud, kuigi võimalus selleks kahtlemata avaneb. Hollandlased erinevalt islandlastest andmekaitset ei karda ja saatsid varakult laiali reisijate nimekirja. Kõik teised on kas USAst, Inglismaalt, Kanadast, Austraaliast või Uus-Meremaalt. Eriti Uus-Meremaalt. See kõik ei tundu enam väga hea mõttena. Guugeldamise tulemusena võib oletada, et kaasreisijate hulka kuuluvad muuhulgas väljamõeldud tegelane Briti seebiooperist, seen ja igivana Ameerika poeet. Nojah.
Ilmneb veel, et grupis ja organiseeritult reisimine on hullupööra kallis lõbu. Kuidas inimesed seda küll endale lubada saavad? Selle 9-päevase sõidu eest saaks vähemalt kaks kuud omal käel Kagu-Aasias lebotada või kuu aega luksuslikult Lõuna-Euroopas seigelda. Island on muidugi ebamõistlikult kallis maa, aga ikkagi.
Hotellis mu nime ei leita, aga see kõlab letitagusele neiule tuttavalt. Jätan personali nuputama, koti pagasihoidu ja lidun läbi paduvihma rahvusgaleriisse. See on pisike ja tore. Kodumaisele kunstile lisaks on näha Picasso 3D portreed oma naisest, mille naine kinkis maailma esimesele naispresidendile Vigdis Finnbogadóttirile, kes tema vastu lihtsalt sõbralik oli. Kujutise Prantsusmaalt väljasaamisega oli paras pusimine.
Ilm pole paremaks läinud, sajab miskit löga. Lähen vaatan Reykjaviki teadaolevalt esimese maja vundamenti, mille ümber on rivistatud Islandi asutamise ajalugu. Kõik on väga interaktiivne. Teises toas on paar saagat, mille vanu tekste isegi mina olen mingil määral võimeline lugema. Need tekstid on kogu Skandinaavia keelelise enesemääramise jaoks olulised ja kui Islandi härrasrahvas taanlased olid 1960ndatel lõpuks nõus vanad käsikirjad islandlastele tagasi andma, oli laeval sadamas vastas ilmatu suur rahvahulk. Huvitav, mis meil toimuks, kui presidendi ametiraha ja Tartu Ülikooli varad tagasi tuleks?
Päike on välja tulnud. Longin piki peamist kaubatänavat, kus ometi kõik turistid käivad, ainult mina pole veel jõudnud. Osta küll midagi ei taha. Hakkab sadama paksu lund. Kohvikusse peitu.
Hotellis on mind üles leitud ja tuba olemas. Võtmete programmeerimises on nad küll veidi ebaratsionaalsed, aga ega pole ka kuhugi kiiret.
Ühine õhtusöök möödub suhteliselt valutult. 13 klanitud läänlast mõjuvad pärast kaht õlut üsna talutavalt, kuigi nad liiguvad tänaval ilmatuma aeglaselt ja on valdavas enamuses halvas füüsilises vormis. Olen ka konkurentsitult kõige noorem.
kommentaar travelpod'ist:Saal on seest punane ja nurgeline, orkestri kohal olev valgus loob kurjakuulutava õhkkonna. Värvilises riietuses orkestrandid sebivad edasi-tagasi ja tekitavad oma pille näppides meloodilist kakofooniat. Peagi saabub dirigent ja mängitakse läbi mingi mulle tundmatu kontsert esmalt tervikuna, siis jupiti siit ja sealt. Suhtluskeeleks on inglise. Saanud selle kontserdiga ühele poole, veeretatakse nurgast välja klaver ja harjutatakse samamoodi klaverikontserti. Orkestrandid plaksutavad pianistile.
Käin korra internetis veendumaks, et Hildur ei ole terveks saanud ja Tinnaga me ajagraafikud endiselt ei kattu. Kurb. Jätan lennujaamast soetatud kommikarbi siis edasise elu lihtsustamise huvides Anna Mariale laua peale ja viin koti hotelli. Järgmised üheksa päeva veedan grupis.
Tagantjärele on keeruline selgitada, miks otsustasin siduda ennast grupiviisilise reisimise avantüüriga. Antropoloogiliste vaatluste tegemine esmaseks eesmärgiks ilmselt ei olnud, kuigi võimalus selleks kahtlemata avaneb. Hollandlased erinevalt islandlastest andmekaitset ei karda ja saatsid varakult laiali reisijate nimekirja. Kõik teised on kas USAst, Inglismaalt, Kanadast, Austraaliast või Uus-Meremaalt. Eriti Uus-Meremaalt. See kõik ei tundu enam väga hea mõttena. Guugeldamise tulemusena võib oletada, et kaasreisijate hulka kuuluvad muuhulgas väljamõeldud tegelane Briti seebiooperist, seen ja igivana Ameerika poeet. Nojah.
Ilmneb veel, et grupis ja organiseeritult reisimine on hullupööra kallis lõbu. Kuidas inimesed seda küll endale lubada saavad? Selle 9-päevase sõidu eest saaks vähemalt kaks kuud omal käel Kagu-Aasias lebotada või kuu aega luksuslikult Lõuna-Euroopas seigelda. Island on muidugi ebamõistlikult kallis maa, aga ikkagi.
Hotellis mu nime ei leita, aga see kõlab letitagusele neiule tuttavalt. Jätan personali nuputama, koti pagasihoidu ja lidun läbi paduvihma rahvusgaleriisse. See on pisike ja tore. Kodumaisele kunstile lisaks on näha Picasso 3D portreed oma naisest, mille naine kinkis maailma esimesele naispresidendile Vigdis Finnbogadóttirile, kes tema vastu lihtsalt sõbralik oli. Kujutise Prantsusmaalt väljasaamisega oli paras pusimine.
Ilm pole paremaks läinud, sajab miskit löga. Lähen vaatan Reykjaviki teadaolevalt esimese maja vundamenti, mille ümber on rivistatud Islandi asutamise ajalugu. Kõik on väga interaktiivne. Teises toas on paar saagat, mille vanu tekste isegi mina olen mingil määral võimeline lugema. Need tekstid on kogu Skandinaavia keelelise enesemääramise jaoks olulised ja kui Islandi härrasrahvas taanlased olid 1960ndatel lõpuks nõus vanad käsikirjad islandlastele tagasi andma, oli laeval sadamas vastas ilmatu suur rahvahulk. Huvitav, mis meil toimuks, kui presidendi ametiraha ja Tartu Ülikooli varad tagasi tuleks?
Päike on välja tulnud. Longin piki peamist kaubatänavat, kus ometi kõik turistid käivad, ainult mina pole veel jõudnud. Osta küll midagi ei taha. Hakkab sadama paksu lund. Kohvikusse peitu.
Hotellis on mind üles leitud ja tuba olemas. Võtmete programmeerimises on nad küll veidi ebaratsionaalsed, aga ega pole ka kuhugi kiiret.
Ühine õhtusöök möödub suhteliselt valutult. 13 klanitud läänlast mõjuvad pärast kaht õlut üsna talutavalt, kuigi nad liiguvad tänaval ilmatuma aeglaselt ja on valdavas enamuses halvas füüsilises vormis. Olen ka konkurentsitult kõige noorem.
Kle see bürokraat on kuidagi tuttava näoga Grete, on Mar 16, 2016 at 01:31AM
Lisa kommentaar