vesi ülalt ja alt

Keegi ei mõista õnneks lugeda kirja mu kummikutel. Muidu tuleks selgitada, kas tõesti on Eesti kaitseväel Islandil "boots on the ground".
Transpordiks kaks minibussi, kahe inimese peale kolm istet. Fotograaf Marsel ja tema kaasa Daniella on juhtideks. Esimene sihtpunkt on Öxarárfossi-nimeline kosk, mis on pisike, aga kus pole see-eest tavaliselt inimesi. Saamegi esimesed jäljed lumme talluda. Oleme samas Þingvelliri rahvuspargis, kus asub Silfra. Üksiti kogunes siin islandlaste esimene parlament. Jõenire suundub maaliliselt vongeldes taamale rohmakate kivide vahele ja lumelörtsi ja tuisu vahele tuleb paar korda isegi päike välja.
Pärast kuuma kakaod vaatame vahelduseks, kuidas vesi tuleb alt üles. Etendub Geysri-nimelise geisri näol. Ümber on muidugi inimesi murdu, aga eks vaatepilt ole ka tähelepanuväärne. Kogu väli aurab, tuul vehib auruga inimeste vahel ringi, augu kohale punnitab vesi suure mulli, mis siis pahinal kõrgele õhku lendab. Mädamunahais on kauba peale.
Söök ja siis jälle vaatama, kuidas vesi kukub ülevalt alla. Gullfossi kosk on ilmatu suur, vesi pahiseb laial väljal, palistatuna jääpurikatega. Rada alla on kettide ja siltidega suletud ja ei ole õnneks ka näha kedagi kaadervärgist üle ronimas. All on veeaurust nimelt libe nagu kurja. Uudistes paar nädalat tagasi näidati hulkade kaupa inimesi siin tõketest üle ronimas. Ülespoole saab aga ronida küll ja sealt on vaade jälle uus, paistab kogu kanjon. Tuul peksab lund näkku ja nähtavus kaob vaikselt lumehelveste vahele.
Suurel hulgal tai sööki ja pimedas jõuame öömajja lõunarannikul. Homme võib olla nii kõva tuul, et õue ei saa minna.