vertikaalne ja horisontaalne vesi

Sellisel üritusel nagu fotoreis on ilmselt muud tüüpi grupireiside ees see eelis, et iga objekti juures jääb ilmatuma pikk aeg ringikoperdamiseks ja hommikul ollakse valmis enne päikesetõusu üles tõusma. Ehk nagu Marsel ütles, "tavalisel turistil on 3-aastase tähelepanuvõime". Samas tegeleks ma hea meelega reisi planeerimise ja ajakavaga ise. Kallis on niimoodi ka, kuigi saab ennast ilma lisatasuta korralikult täis puukida. Kõige väsitavam on pidev jutuvada. Enamasti räägitakse mittemillestki. Või siis võrreldakse kaameraid. Ja pildistamist nimetatakse tööks. Veider. Fotograafide seltskonna jaoks olen ma ikkagi liiga palju matkaja. Pealegi tahan ma maailma ka muidu vaadata kui ainult läbi objektiivi.
Hommikuse väljalennu ajaks jääb toanaaber hotelli magama. Olles mind nüüd juba kahel ööl norskamisega tüüdanud, vajab ta lõpuks rahulikku und. Gail on algselt pärit Suurbritanniast, aga elab nüüd Curacaol. Tuuri korraldajad ja veel üks osaleja on Hollandist, sellega Euroopa elemendid lõppevad. Osad uusmeremaalased on esimest korda elus Euroopas.
Hommikul kannatab enne tormi algust sõita ainult ühes suunas. Skógafossi koseni. Kosk on sellise ilmaga vägev, sest tuul puhub vee üles tagasi ja igale poole laiali. Teeme tuulele nõjatudes mustmiljon pilti.
Järgneb tormipaus. Tuul on nii tugev, et puhuks me bussid tee pealt minema. Pärastlõuna sisustatakse ettekandega kompositsioonist. See algab stiilis: What is your presentation on? - It's on my laptop. Näited on head. Muuhulgas saab teada, millal kasutada flip-the-bird-filtrit.
Riskime randasõiduga. Reynisfjara on Islandi kõige ohtlikum rand ja olen ainus, kes teab, et sealt hiljaaegu üks hiinlane merre pühiti. Lained on vihased. Vaatan möllu aupaklikust kaugusest ja hoian hinge kinni, kui lained lastele lähenevad. Mitu korda jäävad pahaaimamatud turistid merele jalgu ja kukuvad kõhuli või saavad muidu märjaks. Meie seltkonnast ohverdatakse üks kaamera, üks objektiiv ja üks filter. Kord päike, kord rahe, kord lumi, kord vihm.
Läheme teisele poole kaljut Víki randa, kus tuul on nii tugev, et puhub momentaalselt silmad musta vulkaanilist liiva täis. Seljaga tuule suunas kivil kannatab istuda ja laineid vahtida. Vertikaalsele veele vahelduseks horisontaalne vesi. Taevas võtab seninägematuid värve.