Ásbyrgi kanjon

Ilmselt fosfor. Tee äärde on taas veetud igasugu kummalist maastikku, mille mõte on ilmselt panna turistid ebaadekvaatselt käituma, 90ne alas 40ga sõitma, keset teed peatuma ja kraavi keerama, et kohalikud saaksid neile siis parastavalt näpuga näidata. Õnneks pakitakse kõik peagi sündsalt pilve.

Ásbyrgi kanjon on jumal Odini kaheksajalgse hobuse Sleipniri kabjajälg. Kabi oli tal 3,5 kilomeetrit pikk ja 1,1 kilomeetrit lai. Olid ikka tõprad vanasti. Alternatiivsed faktid, mida propageerivad geoloogid, ütlevad, et tegu on tuhandete aastate taguse vulkaanipurske tagajärjel toimunud liustikuvee tulvaga, mis kaljude vahelt pehme maa minema pühkis. Oli, kuidas oli, igatahes kui parkimisplatsile keerates loodusnähtus vaatevälja ilmub, vajub mul lõug autopõrandale.

Infopunkt avatakse seitsme minuti pärast. Seal turustatakse kaarte, teemakohaseid raamatuid, laia cd-plaatide valikut ja veel ohtralt geoloogide propagandat. Valin kõige pikema raja, mis on tähistatud numbriga 9 ja kestab 17 kilomeetrit. Õigupoolest on siit ka võimalik Dettifossini jalutada, aga see kestaks kaks päeva ja kuidagi peaks sealt tagasi saama. Vihma hakkab ka kindlasti sadama.

Kavas on läheneda ringile paremalt, aga kuna viitadega on nagu ikka, siis lähenen vasakult. Pärast selgub, et nii ongi toredam. Vasakul on lühike kaasik ja seejärel kanjon, kus voolab Jökulsá á Fjöllum (liustikujõgi mägedes). Jõgi on väga lai ja väga madalal. Hakkabki kohe sadama (eks ma öelnud) ja pilv mähib osa vaadet endasse. Tulemuseks on ebamaised maastikud. Maapinda katavad kollased, punased, oranžid, lillad, rohelised ja hallid toonid. Küll suvel võib siin igav olla. Kivid on tahutud kandiliseks ja asetatud astmeliselt.

Üheksandal kilomeetril keerab rada jõe äärest ära ja vihm hakkab veel energilisemalt sadama. Vesine rada lookleb läbi märja värvilise puhmastiku ja kaob hämusse. Nii kestab see mõnda aega, kuni hämust ilmub suur auk. Tunnen ennast jälle nagu Karoliine Hõbelõng. Augu põhjas on kollase-rohelisekirju mets üksikute punaste laikudega. See on see kabjajälg nüüd. Läheb tükk aega vaatamise ja imestamise peale. All on lisaks metsale ka järv, telkimisplats ja mõned inimesed, kelle hõiked kanjonis kajavad. Esimesed inimesed, keda pärast infopunkti näen.

Metsaga seal all on küll nii, et rohelised okaspuud on inimeste istutatud ja neist püütakse nüüd viisakalt vabaneda, enne kui nad kogu ala enda kätte võtavad ja maastikku oluliselt muutma asuvad.

Allaminek võtab veel tükk aega, enne kui tuleb köiega laskumise osa ja, heh, golfiväljak. GPS väidab, et olen kõndinud peaaegu 20 kilomeetrit, ja parklast on kõik autod kadunud peale looduspargi töötajate omade.