Ühe küljeta mitte-võrdhaarsed teravnurksed kolmnurgad
lendavad lõuna poole.
Sõidan Ásbyrgisse tagasi, et kanjonist seestpoolt
vaadata.
Kabjakumeruse keskel on nagu ikka jälje kõrgem osa.
Siin on selle nimi Eyjan ehk saar. Tuleb tunnistada, et vaade siit ei ole nii
rabav kui teiselt poolt, kabja „ninast“. Võileiva söömiseks ja teepausiks
piisab.
All saab teha ringi ühelt poolt metsa vahelt tiigini
ja teiselt poolt üle lagedama ala tagasi. Mets on kirju, vaikne, täis linde ja veel
van Goghi stiilis puid. Tiigi ääres on ka vaikne kuniks saabub kamp poolakaid.
Lisaks saabub tuul ja võtab kividelt peegeldused ära.
Pärast saab minna pisikesse külaujulasse, istuda
kurguni kuumas vees ja vaadata, kuidas sinakas-hallid pilved üle taeva loivavad.
Lisa kommentaar