Hommikul on täielik tuulevaikus ja läbi telgiriide
on näha, et päike on ennast juba välja ajanud.
Kiiret pole, joon kohvi, kuivatan aktiivselt telki.
Kondents.
Pärast jõeskäiku kulgeb rada läbi suure avara
maastiku. Kõik see siin tekkis ammuste vulkaanipursete tulemusena nagu enamus
Islandit. Vastu tuleb lodumütsiga hiinlane. Huvitav, kust tema juba nii vara
siia sai? Täna on kaks kuru, kõrgemad kui eile. 360 ja 450 meetrit (ei naera!
Ikkagi kõrgemal kui Munamägi).
Kahe kuru vahel seljandikul ootavad mind
portugaallane ja prantslane. On siin juba kümme päeva ringi uidanud ja ööbivad
ka suvalistes kohtades. Maanteel hääletavad. Säästureis. Tulid ilmselt minuga
sama praamiga, aga jäid kuueks päevaks Fääri saartele. Arvavad, et kaks nädalat
oleks võinud seal vähemalt veel olla, kuigi vihma sadas enamus aega.
Teisel pool kurusid on külm tuul, kuigi päike on
soe. Võtan mitu korda aega istumiseks, ettekäändeks piknik. Ühel lombil elab
kaks suurt ja kolm väikest luike.
Teen kõrvalepõike Krókuri suunas, kus silt lubab
varemeid. Näeb välja nagu tavaline ajupuit, mis merest tulnud. Mõnda palki on
aga küll kunagi majaehituseks kasutatud. Meri on tumesinine, valge lainevahuga.
Võililled. See peaks siin olema kõige rikkama flooraga piirkond kogu Islandil.
Breiðavíkis on ametlik telkimisplats. Infomaterjalid
soovitavad just ametlikes kohtades ööbida ja eks see viisakas on jah. Mul jääb
neid kolm tükki tee peale. On plats ja taristu. Majas elab noor perekond.
Krediitkaardi andmed kirjutatakse üles ja saadetakse millalgi kuhugi. Saan loa
minna tuppa sööma. Ilmateade ütleb, et öö tuleb külm, aga kuiv.
Et päeva venitada õhtusöögiks pasliku ajani, jalutan
mereni, loen. Hirmus on see, et raamat hakkab läbi saama. Lõbus raamat. Lauri
Räppi „Maailma lõpus on kohvik“.
Lisa kommentaar