jalutuskäik Breiðavík-Húsavíkurskáli

See võib muidugi olla tingitud magamiskotist, mille mugavustemperatuur on -1.

Söön sedapuhku õues. Pilv on poole mäeni nagu maastiku kohal hõljuv vatitekk. Telk on niiske ja nii jääbki. Samas pole väga hullu, sest kõik muu kraam on nagunii veekindlalt pakitud.

Rada läheb sinna, kust jõgi tuleb, korjates endasse kõik kõrvalt liituvad nired. Jõgi tuleb ülevalt, seega tõmban uttu. Udus ilmuvad järved, liikumatud nagu kummitused. Ainsaks heliks on kusagil solisev vesi ja üksik piiksuv lind. Isegi tuult pole. Lummav.

Varsti ühineb rada džiibiteega, mis jõuab välja veidi suurema kruusateeni. Sealt vasakule on ainult kuus kilomeetrit telkimiskohani. Sõidab mööda auto, milles leiduv mees teeb ettepaneku, et ma temaga kaasa sõidaks. Läheb kuhugi bensiini viima ja tuleb pärast sama teed tagasi. Üksi on igav sõita. Keeldun autosse minemast. Imelik mees. Oleks ma tahtnud siin autoga sõita, oleksin oma autoga tulnud. Pealegi, ema ei luba mul võõrastega kaasa minna.

Nähtavus on kahanenud paarisajale meetrile. Vaja on ronida Hvítserkuri otsa, mis pole selle ilmaga muidugi kes teab mis tark mõte. Lisaks pole mäge üldse näha. GPS õnneks ütleb, millises suunas see asuda võiks. Pean veidi aru ja jätan seljakoti kivikuhja najale. Kaasa tulevad fotokas, vihmajope, pastakas, märkmik, gps koos tagavarapatareidega ja üks mõnus maius. Võtmehoidja muidugi ka.

Maapind võtab suuna üles. Üleval on suur valge. Veidi aja pärast ilmub kühm. Teerada pidi algama parklast, aga siin polnud mingit parklat. Seega improvisatsioon udus. Paar korda satun liigse kaldenurgaga kohtadesse. Siis leian raja. Siis tuleb päike välja. Mäe ühel küljel on pilve sees suur auk. Mäetipp ilmub ka aegamisi nähtavale ja koosneb teravikest. Üldse on kogu mägi üks lahtiste kivide kuhi ja jääb arusaamatuks, miks selline üldse püsti püsib. Igatahes olen mõningase turnimise ja käpulikäimise järel üleval. Aarde asukoht on gepsus märgitud ja see leidub üsna lihtsalt. Ega siin pole palju variante plastmasskarbi peitmiseks ka. Karbis on Tšehhi aardeküttide nänni ja kaks kivi. Login ja lisan võtmehoidja. Phuhh, nüüd on see siis tehtud. Kartsingi, et pärast logimist tulen hajameelselt koos võtmehoidjaga alla tagasi. Kõige targem oleks kohe alla tagasi kobida, aga ma ei suuda panna vastu kiusatusele leiukohas mõnus maius ära tarbida.

Pilv mähib mäe uuesti sisse. Tee alla läheb pärast mõningast kelgutamist kiiresti. Poolel teel on neli tetre. Kolm lendavad ära, üks jalutab minema. No tõesti, lind, miks sa ei lenda?

GPS ütleb, kus mu kott on. Keegi pole näinud seda sisse vehkida. Mägi näiteks on ilmselgelt sisse vehitud, sest seda pole enam kivivõrdki näha. Imelikul kombel on jope kuiv, aga juuksed märjad. Võibolla hirmuhigi.

Nähtavus kaob täitsa ära. Aeg-ajalt tekib mõni kosk või jupike tupp-villpeadega kaetud aasa.

Mees autoga tuleb tagasi. Imestab, et ma juba siin. Tunnistan üles, et käisin mäe otsas. Küsib, mis näha oli ja päikesest kuuldes räägib oma mäelkäimise loo. Tegelikult täitsa ohutu mees. Uurib, kust ma pärit olen ja miks islandi keelt räägin.

Ei lähe enam palju kruusa, kui maja nähtavale ilmub. Eelmise telkimiskoha perekond püüdis midagi selle lukusolekust rääkida ja näitas, kuhu mündid panna, et duši alla saaks. No müntidega on lihtne, mul pole kopkatki sularaha kaasas. Pargivahi maja on lukus tõesti, läbi akna on näha, et toolid on laua peale tõstetud. Hooaeg hakkab lõppema. On lahti tualett, duširuum ja vesi ja riiete kuivatamise ruumis puhub kaadervärk sooja õhku. Vastu ootusi on aga lahti ka suur maja, kus on köök ja magamislavatsid. Hmm. Telkimisplats on ilus ja sile, aga väljas on madalast pilvest tingitud niiskus. Söön terrassil snäkke ja kolin pärast mõttepausi tuppa. Telgi riputan kuivatusruumi. Eks paistab, mis saab.

Toas on kaarte ja raamatuid. Tudeerin kaardid läbi. Oma raamatu säästmiseks peab midagi kohalikku lugema. Näiteks Eco Roosi nime tõlget islandi keelde. Väljas ilmuvad pilvest pinnavormid ja kaovad taas. Õhtu edenedes ei teki mingit tahtmist õue magama minna. Probleem on selles, et toas magamine on sama kallis kui paremas hostelis. Jätan hommiku peale selle otsuse tegemise, kui suurele summale ma neile tšeki kirjutan.