Öö läbi jõurab tuul akna taga ja logistab luukide
kallal.
Veedan hommikul paari peatüki jagu aega Ecoga. Maad
on mööda kruusateed 14 kilomeetrit, mis võtab kirjade järgi aega viis tundi.
Vihma kallab ega ole teada, kas saan järgmises peatuspaigas sama mõnusalt toas
istuda. Pole vaja liiga vara kohale jõuda.
Kui 12 ajal ennast lõpuks välja ajan, on vihmavahe.
Ümberringi on kahtlemata hunnitud vaated, mis pilve taha peidetud. Edaspidi
õieti ei saja, vaid tuul ajab pilve üle tee edasi-tagasi. Tee kerib kuhugi üles
ja teiselt poolt alla. Aimub lahte. Siinpool on kuivem, aga lahepõhjas ootab
pilv nagu sein. Laht lõpeb laguuniga, vastaskaldalt vaatab vastu
Gunnhilduri-nimeline vahva mägi.
Hakkab kohe ka korralikult sadama. Täpselt nagu
oligi plaanis: kruusatee selleks päevaks kui vihma kallab. Ei kao rada käest
ega saa jalad väga märjaks. Tossud peavad üllatavalt hästi vihma, varbad on nende
sees kuivad ja soojad. Kuni on vaja läbi vee jalutada. Võeh. Samas soojenevad
jalad taas mõne hetkega ja vett jääb talla all iga sammuga vähemaks. Hoolimata
vihmast hakkavad jalanõud pealt kuivama.
Kui hütt juba eemal paistab, sõidab mööda auto,
tagurdab ja küsib, kas lähen sinna ja kas tahan peale tulla. Miks ka mitte.
Viimased kolm kilomeetrit sõidan seega kuumaksköetud autos kahe tüübiga, kes
maja juurde mingeid parandustöid lähevad tegema. Lubavad homseks paremat ilma.
Lugu lõpeb sellega, et kamin pannakse kütte, sööme koos lõunat ja joome kohvi.
Või pigem lasen endale süüa teha ja joon osa nende kohvist ära. Vanem mees teab
lisaks Siggile ka suusagiid Rakelit, kellega eelmisel kevadel Hornstrandiril
suusatamas käisime. On ka kõvasti mööda Hornstrandirit rännanud ja veame
kaardil õhinal näpuga, kust kelle milline matk on läinud. Annab meiliaadressi,
kuhu võib saata soovi vabatahtlikuna majakest valvata. Noorem mees ei jäta
imestamist, et olen nii väikese rahva keelt õppinud ja püüab minu eluloos mingit
selgust saada. See viimane on mõistagi keeruline isegi eesti keeles.
Mehed lähevad tööle. Tuba on köetud nii palavaks, et
tuleb osa riideid maha võtta. Leian riiulist piirkonna kohta kirjutatud
raamatu, kus lahtesid nimetatakse idafjordide Hornstrandiriks (lk 33,
Ferðafélag Íslands árbók 2008). Samamoodi on pea kõik talud hiljemalt eelmise
sajandi keskel maha jäetud ja enamuse neist on loodus täielikult lammutanud.
Matkaradade kaardil on iga vana talukoha juures aastaarv, millal see maha
jäeti. Raamatus on pilt kohalikust haridustegelasest, kes elas kohas, millest
just mööda tulin. Silt ütles: Seljamýri, kokku kukkunud aastal 1942.
Siia juurde sobib Gyrðir Elíassoni luuletus
Eyðibýlið:
Rökkvað
undir fjallinu
og lasleg hús
biða eftir
fólki
og dýrum
Sem koma
aldrei
aftur
(Hämardub mäe all ja hädine maja ootab inimesi ja
loomi, kes ei tule kunagi tagasi)
Lisaks selgub, et Hvítserkur on väga eriline mägi,
mida käiakse vaatamas isegi sinna otsa ronimata. Lühidalt võib selle kokku
võtta umbes nii, et kirusin eile kivihunnikut, mille vanus on 12-126 miljonit
aastat. Idafjordid on Islandi kõige vanem piirkond.
Saabub pargivaht koos kahe musta koeraga ja töömehed
lahkuvad, pestes enne viksilt nõud ära ja soovides mulle head edasist matka
koos hoiatusega, et homne jupp on kehvalt märgistatud ja eksimisoht suur. Panen
mõned punktikoordinaadid gepsu. See on esimene jupp teekonnast, mida
gepsukaardil tähistatud ei ole.
Hoian kaminas tuld all, toites seda kokkuhoidlikult
ühe halu kaupa. Puud tulevad Hengifossi lähedalt, kus ma suure hulga puude üle
imestasin. See on Islandi suurim metsaala, aga seal kasvavad puud on imporditud.
Islandikeelseid juturaamatuid siin ei leidu, selle
asemel leian „lihtsa inimese loo“, Robert Seethaler „Ein ganzes Leben“.
Lisa kommentaar