jalutuskäik Loðmundarfjörðurskála-Hólaland

Päris hea raamat.

Sajab, aga mere kohalt läheneb juba heledat. Pargivaht saadab mu heade soovide saatel teele. Otsetee ristmikuni teeb kohe jalad märjaks ja tossud puhtaks. Mustikad on siin täitsa valmis. Vasakule püstitub vikerkaar. Ilmavana nagu ei suudaks otsustada, mis ilm teha. Päike oli, pilves oli, vihm oli. Nüüd teen kõik korraga.

Esiti on taas džiibitee, mille ääres on kõik mäed vahelduseks näha. Tee läheb üles, suunas, kust juba paistab tume mäeahelik nagu müür. Silla juures jääb džiip maha. Rada on siin ilusti tallutud ja rajamärkidega pole ka kade oldud. Kuru tunnen pildi järgi ära ja on üsna selge, kust kaudu sellele lähenetakse. Selja taha järjest madalamale jääb Loðmundarfjörður, mille pinnal virvendavad päikeselaigud. Ringiratast on igasugu iseäralike vormidega mäed. Kohe näha, et Islandi kõige vanem osa. Siin on katsetatud, kuidas mäetegu käib.

Harjumatult soe, aga ees paistab lumi. Sellest olen juba aru saanud, et Islandi ilmajumalatele meeldib turiste proovile panna. Kui pärast mitut vesist päeva on inimesel veel lusti õue minna, näidatakse päikest või mõnda muud toredat loodusnähtust.

Enne kuru on lumelaik ja teisel pool valdavalt kivid. Siin ilmselt võikski raja silmist kaotada, kui poleks nii heldelt kollase ja punase värvi sisse kastetud tokke jagatud. Ees on meri ja Bakkagerði ja hea binokli korral ma näeks oma autot. Allaminek kestab siiski tükk aega. Raja kõrvale jääb haldjate kirik. Varsti on paremal roosad, selja taga rohelised ja vasakul tumepruunid mäed. Rohu sees elavad linnud, kes ootavad vaikselt, kui matkaja on nende kõrvale jõudud, et siis mätta kõrvalt valju kätsatusega lendu putkata.

Kruusateele jõudes ei võta suunda autole, vaid keeran kohe jälle murusse. Plaan on naasta alguspunkti Stórurði kaudu. Enne keerlen natuke mööda taluhoovi, kuhu silt raja juhatab. Peab olema kitsas kruusatee, mida gps ei näita. Olemasolev tee suubub lauda taha mülkasse. Inimesi pole näha. Lambad ei ütle midagi. Seiklen mööda vaevumärgatavat jälge, kuni kohtun teega.

Minu valitud rada Stórurðini ja teiselt poolt alla on kokku üle 20 kilomeetri ja sellepärast on mõistlik neist kilomeetritest osa täna ära käia ja endale selle käigus kusagil talude vaateulatusest väljas telkimisplats otsida. Leian koha jõe ääres lammaste toidulaual, teravhambalise mäe vastas. Päike soojendab mõnusalt, söön ja loen. Lauri Räppi raamat saab läbi. Vaatevälja ilmub sarvedega lammas ja siis teine, ilma sarvedeta. Mingi paarike. Jalutavad päikeseloojangusse.

Päikese mäe taha kadudes kaob ka õhusoojus, mistõttu sulgen ennast memuaaride kirjutamiseks magamiskotti.