tagasi Barisse

Et ma ei kõmbiks ähkides mööda tänavat, kui mul palutakse ennast tutvustada. Kõik mõistlikud bussid lahkuvad siit Barisse ühel või teisel viisil keset koosolekut. Koosolek kestab kuni Barini.

Oleme valinud öömaja lennujaama lähedal, et hommikul ei peaks hirmus vara tõusma. Siit läheb ju rong kesklinna ja tuleb pärast tagasi. Öömajani jõudmiseks tuleb teha ring ümber mingit sorti roheala, mi on igaks juhuks tara taga. Kaardi andmetel saab ühest nurgast natuke lõigata, aga lõikeserv kaob kiirelt tihnikuks ja meil tuleb teele naasta. Teisel pool tara on nüüd kapsad.

Öömaja on kino küljes ja uksest sisse saamiseks tuleb oodata härra Ginot. Nimetatud härra tuleb, näitab meile toa ja püüab midagi seletada. Üldiselt oleks temast lihtsam aru saada, kui ta vähemalt itaalia keeles moodustaks täislauseid.

Toas on kolm kohvi ja kilesse pakitud saiu. Kõlbavad kuni järgmise aasta aprillini, mis ilmselt tähendab, et peaksid olema täitsa värsked. Lõpuks me Barisse ei jõuagi, sest me ei tea seal olevat midagi, mida me kindlasti peaks nägema. Eks see on lihtsalt üks linn. See-eest saab jälle ühe jupi mikrobioloogiat selgeks. Ja Kalle saab suure tüki internetist läbi loetud või tööd tehtud või midagi.

Pealegi on 650 meetri kaugusel pitseeria. See avaneb kell seitse ja kõik siin tühermaal majutuvad lennukiootajad on end umbes selleks ajaks kohale vedanud. Ukse taga on meie ilmudes määratu saba. Personal avab operatiivselt kõrvalsaali, istutab kõik maha ja tassib pitsad ette. Ka siin kisavad põõsastes tsikaadid. Itaalias avastati 2015 uus tsikaadiliik – itaalia mägitsikaad.

Reis on läinud asja ette. Mina olen saanud terveks, kaamera on läinud katki ja mikrobioloogia on enam-vähem õpitud.