Viimane
päev Materas.
Meil
on esimesest õhtust kirikute hulgipilet, mis on seisnud puha kasutamata. Nüüd
tuleb need ära vaadata, pääsu enam pole. Kõige lähemal on Santa Lucia alle
Malve koobaskirik, aga selle asemel satume ühtedesse teistesse koobastesse.
Meisse klammerdub reisisaatja, kellel on juba ometi kolm kostariikalast.
Kostariikalased väidavad, et nende presidendi abikaasa on Eestist. Me ei usu,
me teaks sellest kindlasti. Testimiseks küsime, mis on tolle abikaasa nimi. Nad
ei tea. Nojah, meil tegelikult on ju ka peaministri abikaasa nimi lihtsalt
Peaministri Abikaasa. Guugeldavad. Nimi sisaldab w-d ja z-tti. Eksole, me ju
kohe ütlesime, et ta on kas Lätist või Leedust.
Koha
nimi on Vicinato a Pozzo ehk naabruskond. Talukultuuri park. Naabruskonna koopad
avanevad ühisele siseõuele, kus elu keerles ümber veetünnide. Vesi koguti
vihmast. Selgusetuks jääb, kuhu läks reovesi. Võib-olla oli neil siin sama
süsteem nagu suuladel, kus hierarhias kõrgemal paiknevad isendid madalamatel
astmetel olevatele pähe lasevad. Koobastes projitseeritakse seintele videoid,
kus 1950–60ndate piltide taustal loevad näitlejad ette samast ajast pärit
tekste, mis kirjeldavad tolle aja elu ja inimeste asustamist majadesse.
Projektile eelnes tohutu multidistsiplinaarne uurimistöö. Psühholoogid,
antropoloogid, arheoloogid, hügieeniteadlased, linnaplaneerijad jne. Kas
tulemus oli seda väärt ja kas asi töötas, paraku teada ei saa. Giid kas ei saa
küsimusest aru või ei soovi sellele vastata.
Giid
püüab kostariikalastega rääkida itaalia keeles ja meiega inglise keeles, aga
üldiselt saab temast paremini aru, kui ta inglise keeles ei püüa. Üks
gideeritud ekskursiooni igavuse põhjusi võib peituda selles, et ei tehta
eelteadmiste testi. Ma juba tean enamust sellest, mida ta kavatseb öelda.
Lucia
kirik on veidi nurga taga, seintel pastelsed freskod, seinte vahel grupp saksa
turiste. Pildistada ei tohi.
Järgmiseks
vaatame sisse toomkirikusse, mille kõrvalruumides hulk kasutuid läikivaid
esemeid. Pealöövi lagi on ilus kirju
ja
postil kiri „Jeesus oli homo“.
Viimane
objekt peab olema veetsistern, aga kaardil leiduv kõige sarnasema nimega asutus
ajab meid minema, sest meie piletil märgitud veepütt olevat kusagil mujal. No
me vähemalt püüdsime. Läheme joome pukil jalgu kõlgutades oma väljateenitud
klaasi proseccot. Kaks vastamisi asuvat baari püüavad teineteist muusikaga
tappa nagu India ja Pakistan lipulangetamistseremoonial.
Kriitikavõime
alanenud, lõbustame end edasi selvejäätiseputkas. Saab ise lasta masinast
vahvli sisse jäätist ja peale pudistada küpsiseid.
Tiir
uue kindluse juures, kus kolm jämedat torni tara taga. Meile läheneb ebakindlal
sammul meesterahvas, kes püüab maha ärida ebaseaduslikku sissepääsu. Ega sisse
polegi väga vaja.
Lisa kommentaar