Rõdu avaneb kirikuesisele väljakule.
Piiritajad hõiskavad väljaku kohal, all piazzal kopsivad inimesed tribüüni ehitada. Päike ei ole veel rõduni jõudnud, kohvikruus soojendab mõnusalt sõrmi. Pakime ja leiame päikeselise kohvikulaua. Teine kohv, esimene hommikusöök.
Siit algab jalutuskäik. Linnaserva, üle jõe ja põldude vahele. Teeservas õitsevad robiiniad, papliebemed etendavad lumesadu. Istanduste vahel metsatukad ja niidud, põõsastes mustpea-põõsalinnud. Sinetavad künkad silmapiirini. Paar korda näeme jänest, palju kordi koeri, mõned korrad kanu ja ühe korra eeslit. Mõned väiksed külad ja pisikesed kabelid teeservas. Sarapuid terve hulk. Varjuline teeosa on järjest meeldivam ja hommikune kihu päikese käes istuda järjest arusaamatum. Kostab tavalist kägu ja vaenukägu.
Järgmise kohvi lootuse oleme sidunud Mongardinoga, mis on kõrvulukustavalt vaikne koht. Inimesi pole, pagariäri uks on kindlalt suletud. Vaade vähemalt on hea ja roosid õitsevad. Venime edasi, leiame tee äärest piknikukoha, sööme ära lennujaama-šokolaadid. Limpsime ära, täpsemalt. Temperatuur on juba sealmaal. Lesime puu all, tuulutame varbaid, vaatame viinamägesid. Kõik mäed on triibuliseks kultiveeritud.
Ühest pisikesest külast leiame avatud ukse. Köök on veel kinni, aga neil on toorest liha. Seda me siis võtame. Ja kohvi. Ja vett. Vesi on peaaegu otsas. Puu otsas askeldavad must-lepalinnud.
Siit algab jalutuskäik. Linnaserva, üle jõe ja põldude vahele. Teeservas õitsevad robiiniad, papliebemed etendavad lumesadu. Istanduste vahel metsatukad ja niidud, põõsastes mustpea-põõsalinnud. Sinetavad künkad silmapiirini. Paar korda näeme jänest, palju kordi koeri, mõned korrad kanu ja ühe korra eeslit. Mõned väiksed külad ja pisikesed kabelid teeservas. Sarapuid terve hulk. Varjuline teeosa on järjest meeldivam ja hommikune kihu päikese käes istuda järjest arusaamatum. Kostab tavalist kägu ja vaenukägu.
Järgmise kohvi lootuse oleme sidunud Mongardinoga, mis on kõrvulukustavalt vaikne koht. Inimesi pole, pagariäri uks on kindlalt suletud. Vaade vähemalt on hea ja roosid õitsevad. Venime edasi, leiame tee äärest piknikukoha, sööme ära lennujaama-šokolaadid. Limpsime ära, täpsemalt. Temperatuur on juba sealmaal. Lesime puu all, tuulutame varbaid, vaatame viinamägesid. Kõik mäed on triibuliseks kultiveeritud.
Ühest pisikesest külast leiame avatud ukse. Köök on veel kinni, aga neil on toorest liha. Seda me siis võtame. Ja kohvi. Ja vett. Vesi on peaaegu otsas. Puu otsas askeldavad must-lepalinnud.
Põldude vahelt edasi minnes leiame hulga valgeid lehmi. Kusagil on peoleo. Veel natuke turnimist ja saabume Tanasse. Siia jääme. Öömaja lehkab suitsu järele ja lonkav perenaine ei ole kuigi entsiastlik, aga toob meile pudeli roosat veini.
Läheme ümbrust uurima, leiame veinitööstuse. Selles on mees, kes ütleb, et süüa saab alles juulis, aga ta võib meile veinivaate näidata. Vaatame vaate, maitseme veini. Köögist ilmuvad esialgu kõrsikud, siis taldrik vorsti ja juustuga. Ostame pudeli veini ja kotitäie pähkleid. Veini on nüüd rohkem kui küll.
Istume pähklitega ukse kõrval pingil ja püüame aru saada, mis selles sisehoovis valesti on. Kõik asjad oleks nagu kenad, potitaimed ka, aga hubane ei ole. Võibolla asfalteeritud plats, võibolla korvirõngas, mis võiks olla mujal. Ei tea. Naabermaja trepist silkab üles kass.
Kõnnitud 21 km.
Istume pähklitega ukse kõrval pingil ja püüame aru saada, mis selles sisehoovis valesti on. Kõik asjad oleks nagu kenad, potitaimed ka, aga hubane ei ole. Võibolla asfalteeritud plats, võibolla korvirõngas, mis võiks olla mujal. Ei tea. Naabermaja trepist silkab üles kass.
Kõnnitud 21 km.
Lisa kommentaar