Paljassaare ja Kopli poolsaar

Ilm on ilus ja soe. Pisikud peaks sellistes tingimustes päris pikalt õhus heljuma.

Tundub paslik võimalus võtta ette juba mõnda aega meeles mõlkunud rattaretk lähima ümbruskonnaga tutvumiseks.

Pikakari ranna parkla on autosid täis, aga mõni veel mahub. Metsatee alguses tõreleb saksakeelne mees lastega, kes emale viidavatelt okstelt on pungad ära noppinud. Inimesi on palju, aga hoiavad püüdlikult distantsi. Poolsaare tipust paistavad merel luiged, laevad ja Naissaare majakas. Haisu saatel taastatakse rannaniitu. Hais ilmselt tuleb küll veepuhastusjaamast.

Ümber poolsaare on mõnus ja kena pinnastee ning mul on tõsiselt kahju, et ma seda eelmisel aastal rattamatka lõpetuseks üles ei leidnud. Teed ääristavad postid, mis on jäänud aiast, millega inimesi välismaale ja mere äärde minemise eest kaitsti. On kena rand, raudteetamm ja laguun. Teisel pool laguuni kõrgub mägi, millelt avaneb vaade putkakülale, kraanadele ja elumajadele.

Leiame suurte aedadega eramajad. Koplis! Võõramaa keeles silt hoiatab purjus inimeste eest. Sepa tänavale ehitatakse vanadega samas stiilis uusi maju. Tundub kena. Mere äärt pidi pääseb kuni tollitsooni alguseni, Kopli poolsaare ots on isolatsioonis. Kaluri tänava ääres on reas neli sadamat. Ühessegi minna ei tohi.

Laseme end üllatada Marati kvartalil ja kogukonnaaial. Sirbi kohvik on lahti ja kujutab endast ajamasinat. Saab täitsa tasuta ajas 20 aastat tagasi ja tasu eest burksi ja kohvi. Burksid võtame igaks juhuks kaasa ja tarbime veidi hiljem, istudes rannas palgil. Värviliste majadega Sirbi tänav on järgmine üllatus.

Arendame kiirust piki Stroomi randa Rocca al Mareni ja tagasi. Murrame läbi Manufaktuuri räämas-maalilise piirkonna, tehes kohalike eeskujul näo, et käime siit kogu aeg.

Siin on kõvasti ainest varahommikuseks fotoretkeks, mis korraldatakse peagi.

Ka seekord on kõik pildid Kalle tehtud, sest arusaamatutel asjaoludel olin otsustanud pildimasinat mitte ligi võtta.