Täna mul veepäev. Vähemalt nii oli see hommikul kavas.
Kuulda on, et
lähenevad lumetormid. Pakin kampsuni kõige peale. Täna ka tihedam
interneti-vaatamine, sest kaugel Euroopas üritab mitu abivalmis inimest
avaldada minu olematut artiklit...
Korjame ennast oma peenest hotellist kokku ja suundume lennujaama. Sealt õnnestub mul kaasa haarata veel kaks raamatut. Lennukis ei suuda ma tühjale kõhule vastu panna ja manustan siiski pakutud võileiva. Sinna lõppes veepäev. Saigon Times'ist saan teada, et enamus Mui Ne hotelle on juba praegu pühadeks reserveeritud. Peab midagi ennekuulmatut ilmselt ette võtma ja ka reserveerima... Lisaks saan teada, et 4toalise kahe vannitoaga korteri saab Saigonis üürida 1700 dollariga kuus ja motika võib osta 1100 usd eest.
Olles viimastel päevadel hoolikalt tutvunud Kambodža lähiajalooga ja Vietnami LPga, tundub eesootav riik õela, ähvardava ja ohtlikuna. Õhust on näha riisipõldude lapimuster ja igal pool looklev pruun jõgi - Mekong. Enne maandumist Saigon silmapiirini.
Piirivalvur lappab tükk aega mornilt mu passi, siis küsib, kas mul Saigonis hotelli broneeritud pole. Vastan, et ei ole, mis peale ta lahkelt naeratab ja annab passi tagasi. Welcome to Vietnam. Matkasaapad on naasnud oma ajaloolisele kodumaale.
Meie kotid ootavad nukralt lindi kõrval hunnikus. Sedapuhku kõik kolm olemas. Sebime endale kõigepealt hunniku donge, siis võtame takso lahkuvate lendude ukse juurest, tunduvalt rahulikum. Taksojuht on alguses täitsa umbkeelne, hiljem tulevad ka mõned inglisekeelsed sõnad. Müramasinast kostavad samad laulud, millega meid rõõmustasid John ja Sokhom, mõnevõrra suhkrusemas esituses. Saigoni kirjude fassaadide ja parvlevate mootorratturite sekka sobivad need küll tunduvalt paremini kui kambodža riisipõldude ja miinisiltide vahele.
Hotell pisikeste tubadega ja ilma dušikardinata. Taas tagasi tavapärases reisiolustikus. Seikleme söögikohani ja internetti. Küsaab meilt ainult pisut taskuraha, et kulusid kontrolli all hoida :)
Saigoni helipilt meenutab Indiat, vaadete ja lõhnade osa mitte. Internet on ülinobe. Saadame paari Mui Ne hotelli teele järelpärimised tubade kohta.
Edasine plaan näeb ette ühe päeva linna ja paar päeva jalgrattal Mekongi delta avastamist.
Võtame tänava äärest värsket mahla hulga jääga. Kõhuhäda ravimine algas seega jäätisega ja lõppes jääkokteiliga. Dr Kalda varamusse need raviviisid just ei kuulu ja ka Liia retseptist on asi suht kaugel.
Korjame ennast oma peenest hotellist kokku ja suundume lennujaama. Sealt õnnestub mul kaasa haarata veel kaks raamatut. Lennukis ei suuda ma tühjale kõhule vastu panna ja manustan siiski pakutud võileiva. Sinna lõppes veepäev. Saigon Times'ist saan teada, et enamus Mui Ne hotelle on juba praegu pühadeks reserveeritud. Peab midagi ennekuulmatut ilmselt ette võtma ja ka reserveerima... Lisaks saan teada, et 4toalise kahe vannitoaga korteri saab Saigonis üürida 1700 dollariga kuus ja motika võib osta 1100 usd eest.
Olles viimastel päevadel hoolikalt tutvunud Kambodža lähiajalooga ja Vietnami LPga, tundub eesootav riik õela, ähvardava ja ohtlikuna. Õhust on näha riisipõldude lapimuster ja igal pool looklev pruun jõgi - Mekong. Enne maandumist Saigon silmapiirini.
Piirivalvur lappab tükk aega mornilt mu passi, siis küsib, kas mul Saigonis hotelli broneeritud pole. Vastan, et ei ole, mis peale ta lahkelt naeratab ja annab passi tagasi. Welcome to Vietnam. Matkasaapad on naasnud oma ajaloolisele kodumaale.
Meie kotid ootavad nukralt lindi kõrval hunnikus. Sedapuhku kõik kolm olemas. Sebime endale kõigepealt hunniku donge, siis võtame takso lahkuvate lendude ukse juurest, tunduvalt rahulikum. Taksojuht on alguses täitsa umbkeelne, hiljem tulevad ka mõned inglisekeelsed sõnad. Müramasinast kostavad samad laulud, millega meid rõõmustasid John ja Sokhom, mõnevõrra suhkrusemas esituses. Saigoni kirjude fassaadide ja parvlevate mootorratturite sekka sobivad need küll tunduvalt paremini kui kambodža riisipõldude ja miinisiltide vahele.
Hotell pisikeste tubadega ja ilma dušikardinata. Taas tagasi tavapärases reisiolustikus. Seikleme söögikohani ja internetti. Küsaab meilt ainult pisut taskuraha, et kulusid kontrolli all hoida :)
Saigoni helipilt meenutab Indiat, vaadete ja lõhnade osa mitte. Internet on ülinobe. Saadame paari Mui Ne hotelli teele järelpärimised tubade kohta.
Edasine plaan näeb ette ühe päeva linna ja paar päeva jalgrattal Mekongi delta avastamist.
Võtame tänava äärest värsket mahla hulga jääga. Kõhuhäda ravimine algas seega jäätisega ja lõppes jääkokteiliga. Dr Kalda varamusse need raviviisid just ei kuulu ja ka Liia retseptist on asi suht kaugel.
Lisa kommentaar