jalutuskäik Kallitsosesse

Läheme eilsesse pannkoogikohta ja võtame magusad pannkoogid. Banaani ja šokolaadiga. Šokolaadi puhul oleks küll piisanud ainult selle koogi peale niristamisest. See osa, mis pannkoogi vahel lisaks on, paneb lõpuks südame läikima. Lõunamaiste maiustuste häda.
Plaan on minna saarega tutvuma. Raalime välja aedade tagant ülemisse külla kulgeva raja. Aedades kasvab igasugu taimi, vahepeal hiigel-pilliroog. Leiame kanad ning põõsast paadi ja teleka. Varsti kohtume ametliku jalutusrajaga, mida on millegipärast peetud vajalikuks esimeses etapis asfalti mööda juhtida. Rajal on nooled ja täpid, mis on kreeklaste kohta veidi üllatav.
Enamus saare matkaradu on tähistatud aastal 2013. Need, mis siis tähistamata jäid, ei ole tähistatud, aga elavad siiski legendides. Juba mõni aeg tagasi tulid kreeklased selle peale, et kunagisi küladevahelisi ühendusteid, monopatisid, kasutada matkaradadena, ning on neid puhastanud, tähistanud ja matkakaartidele kandnud. Siin on see neil päris hästi välja tulnud. Võibolla on sakslased või austerlased abiks olnud, sest on nende viis oma tähistamisalast teavet eksportida.
Rada lõikab laiade astmetega trepina ära sõidutee serpentiinid. Treppi asustavad sipelgad. Süveneme tükiks ajaks viigikaktuse lehtede arengusse. Vanadel lehtedel paljastub veresooni meenutav puitunud siseehitus. Punased topsiku-kujulised viljad sisaldavad tervet vitamiinide plejaadi, ent ogaline väliskest on mürgine ja tuleb enne söömist hoolikalt eemaldada.
Mäe otsa ehitatud Chora küla koosneb trepptänavatest, valgetest majakarpidest ja maaliliselt räämas nurgatagustest. Turnime kuni Püha Konstantinuse kirikuni, mis kõrgub uhkelt kaljutipul ja kust saab külale ülevalt alla vaadata. Kirikuid ja kabeleid on saarele puistatud tohutus koguses. Järele katsudes on jumal enamasti luku taha pandud.
Kohvikuotsingud paistavad esiti lootusetud. Küla on vaikne ja tühi, kui kassid välja arvata. Keskväljakul lehvivad lipud elutu külanõukogu fassaadil. Tavernade ja kafeniode uksed on kindlalt kinni. Otsustame, et kuna inimesed siin ikkagi elavad, peab olema pood ja tõenäoliselt seal, kus on autod. Nii ongi. On pood ja on ka kohvik. Tellime topeltportsu kreeka kohvi ja vaatleme kohalikke vanamehi. Piknikukraami kavatsesime siit ülevalt mõnest pagariärist soetada. Selliseid ärisid ei paista, aga poest saab vähemalt pähklimaiust.
Teiselt poolt küla viib teine rada mäest alla. Saare keskosa on sügisestele Küklaadidele omaselt kuiv ja kõrbenud. Astmeliseks tahutud mäekülgi katavad kivimüürid, turris põõsad, oliivipuud ja koduloomade väljaheited. Rada on nüüd kitsas ja kivine. Laiemas kohas peesitavad lehmad. Sisalikud põgenevad pildistamiseks liiga kiirelt. On kas tuul ja jahe või päike ja palav. Teekond viib kabelist kabelini. Prügi on palju, peamiselt telekad. Aga samas on vaikne ja rahulik. Kohtame vaid üht paari turiste.
Pikalt lubatakse vaadet teisele poole saart, mis aga kogu aeg järgmise käänaku taga kaob. Viimaks ilmub allpool nähtavale Kallitsose küla, kus rada lõpeb. Ka see küla sisaldab rohkem koeri ja kasse ja vähem kohvi. Sööme vaateplatvormiga pisikesel väljakul koos kollase kassiga pähklimaiust ja joome hommikusöögilauast oma pudelitesse villitud vett.
Rada randa ei paista ja kui lõpuks hakkab paistma, on päike juba kõrvalepõikeks liiga madalal. Pärast internet ütleb, et rada külast mööda jõeorgu randa on üks ilusamaid siinkandis. Ega siin keset merd pole raske olla kõige-kõige ja midagi sellist on kirjas pea kõigi radade kirjelduses.
Sammume mööda asfaltteed koduküla poole, kavatsusega teha paus Psili Ammose rannas. Kavala lõikamise käigus teerada kaob, ületame mõned aiad. Keeruline on aru saada, millal oleme aias sees, millal väljas. Kui ka mõne aia tagant raja leiame, kaob see mõne aja pärast sahisedes põõsastesse. Põõsad on ärasöömise vältimiseks tihedalt okkaid täis. Just sobiv maastik paljaste säärtega navigeerimiseks. Jõuame randa, kui päikesest on veel liivaribal viimane laik. Ulbime lainetes üles-alla ja läheme pärast korralikult trepist üles teele. Teelt näeb ära saare veehoidla, kus veetase on äärmiselt madal.
Viimane jupp ukseesist randa mööda näitab paljut prügi ja kahandab soovi homme siia ujuma tulla.
Kokku kõndisime üle 17 km. Kalle tegi 21 270 sammu.
Õhtusöögil tellitud kala osutub tibatillukeseks ja kreeka keelt ei saa eriti rääkida. Ei saagi aru, kas on saar turistidega väga harjunud või on asi lihtsalt selles, et kui Kalle juba inglise keeles alustab, on väga keeruline personali kreeka keelele nügida.
Raamatulugemisega on täna olnud kehvasti. See parandatakse homme.