Amorgose rajad

Täna oli väga tempokas päev. Koostöös Kreeka rajameistritega kulus ka tunduvalt rohkem aega kui esiti eeldasin.
Kavatsesin kombineerida rajad nr 4 ja 5. Kokku ca 13 km. Kukepea. Külast välja orienteerudes satun aga hoopis raja nr 1 algusse. Kaardid pole mingi täpisteadus, eriti külatänavate osas. Kaart ütleb, et veidi rada nr 1 minnes kohtub rajaga nr 4. Valgeid nooli jälitades jõuan kabelini ja seal nooled kaovad. Rada koos nendega. Jätkan samas suunas, all on näha ka rada, millega tuleb kohtuda. Korra tuleb kivinukkide külge klammerdudes laskuda, mille käigus emban ogalist põõsast, niiet pärast saab särgi rinnaesisest okkaid nokkida. Ometi ei hakka tagasi minema. Üllatuslikult kohtun rajaga varem ja saan ka aru, kus valesti läksin. Segadus tekkis erinevate rajajuhiste koosmõjus.
Päike on veel teisel pool suurt mäge, aga maastikus on ka päris mitu puud. Ühesõnaga on vari. Raja kõrval põõsas askeldavad kaks pisikest lindu.
Rajalt nr 4 rajale nr 5 ümberlülitumisega on ka kerge segadus, aga siin loen kaarti pealiskaudselt ja valesti. Kohtun joonistava mehega. Rada nr 5 viib Kroukeluse mäe otsa, mis on saare kõrgeim ja 812 meetrit üle merepinna. Mäeahelik minu paremal käel kõrgub hiiglaslikuna ega näe sugugi välja selline, et juhuslik turist võiks sinna otsa ronida. On lambad, eeslid, kitsed, kärbsed ja kollane liblikas. Ioannis Theologose kiriku juures ajab karjus hõigete ja vilede saatel kitsi mööda mäge. Koer istub puu vilus ja lõõtsutab. Rada tõuseb ja keerab ümber nurga. See on saare järsem külg. Vaated on muljetavaldavad, tuul tugev ja tükk aega ei ole üldse selge, kuhu ma õieti välja peaksin jõudma. Vastu tuleb paar morni meest eeslitega. Teispool suurt kivi on Stavrose kabel ja selline tuul, mis tahab kaamera käest puhuda. Siia pidigi jõudma. Istun veidi kabel müüri varjus. Üleval on külm. Mehed eeslitega veavad siia killustikukotte. Teel alla tuleb vastu hulgim prantslasi.
Tagasi Ioannis Theologose kiriku juures, kust rada peab jätkuma teisel pool kirikut. Kaardil on selle koha peal senitundmatu tingmärk, mille kohta legend ütleb "unclear path". Ebaselge rada. Tegelikult on rada lihtsalt märkimata, aga radu iseenesest on kogu mäekülg täis. Kitsed on neid hoolega teinud. Vaatan kaardilt, milliste küngaste vahelt tuleb minna, järgmiseks orientiiriks on järjekordne kabel.
Teisel pool mäge paistab kaugel ristiga ehitis, aga see ei saa olla õige. Tükk aega hiljem ilmub ka õige kabel nähtavale. Kaugel all. Olen tulnud liiga kõrgelt. Kitsed siin palju käinud ei ole, tuleb laskuda mööda augulisi teravaid kive ja torkivaid taimi. Sääred saavad üle kraabitud. Ronin üle mitmete aedade, enne kui kohtun arvatava rajaga. Midagi kasu ka sellest usinast kabeliehitamisest.
Rajamärke on nüüd nagu putru, täpid, kriipsud, nooled, lindid, viidad. Olen tagasi rajal nr 4, millel on hargnemine Mikri Vlichadha randa. See asub kitsas sügavas lahes, näeb ülevalt veetlev välja, aga on juba varjus. Jätan allaronimise pooleli, sest kell on juba mitu tundi rohkem kui ta peaks olema. Selle asemel lähen vaatan üle liivarannad Aegalist edasi. Ujun, söön lõpuks ära pagaritooted, loen ja vedelen tunnikese. Päike hakkab looja minema.
Öömaja on omamoodi saanud aru minu palvest rätikuid mitte vahetada ja viinud rätikud ära. Vahetatud tõepoolest pole. Õnneks on puutumatult kapi peal "teise inimese" komplekt.
Kõht tühi ei ole, aga ostan ühe õlle ja joon seda oma rõdul, vaadates värvi muutvat loojangutaevast. Jalad on väsinud ja sääred kipitavad. Alahindasin seda saart. Vähemalt üks päev oleks pidanud veel olema.