liblikas

2:15 asemel ilmub tuledekogu nähtavale umbes kell kolm. Kolmveerand tundi toogun seega sadamas pingil. On külm ja isegi lugemiseks olen liiga unine.
Pool viis ootab öömajas Dimitra mind ja kahte šveitslast, kelle praamilt üles korjasin ja kellel polnud ööbimiskohta valmis varutud.
Tuba on üleni valge nagu piltidelt meeles.
Kavatsusest kaua magada ei tule paraku midagi välja, sest mu uks avaneb ühiskööki. Või vähemalt nii tundub alates kella kaheksast, kui terrassil hakkab elu. Kisatakse eesti keeles.

Astypalea, liblikakujuline saar. Tekkis, kui Poseidon ahistas nümfi, kes loo lõpus tiivad liblikana Egeuse mere vahustele lainetele laotas. Läbi kuuma väreleva õhu vaadates tundub liblikas veidi lopergune, aga äratuntav.
Plaan puudub. Ärasõiduaeg tuli enne kätte, kui plaanitegemisega siiani jõudsin. Raamatuga rõdul vedelemisest ei tule terrassil toimuva ühiselu tõttu midagi välja, mugava jalutuskäigu kaugusel ei paista ühtegi eriti ilusat randa ega rada.
Kaart ütleb, et umbes kolme kilomeetri kaugusel on Tzanakia rand ja mul on kirjas, et see on ilus ja nudistidele. Nudistid on ohutud, sest nad ei saa rüüvoltidesse pistoda peita.
Seiklen läbi Chora (jah, jälle) püstloodis tänavate. Geograafiliselt kuulub Astypalea Dodekaneesiasse, arhitektuuriliselt Küklaadide hulka. Majad on siin huvitavamad vaadata, pole kõik ühtlaselt valged. Tohutus koguses kasse. Mootorrattur võtab hoo maha, kui näeb mind üle tänava pildistamas. Vau.
Pärast Chorat on Livadi ja selle järel paistab väike rand. Pole küll Tzanakia, aga lähen vaatan, mis nägu see on. Ilm on palav, tuult pole. Paistavad kaks puud ja kaks inimest. Inimesed käivad enamasti gruppides, seega peaks üks puu olema vaba. Nii ongi, puu otsas sumisevad mesilased. Kaks inimest on kreekakeelsed naised, kes vees naeru lõkerdavad. Lõbusate Naiste rand. Plädina saatel tüürime avamerele. Täna saab ujuda, sest laineid pole. Pärast istun puu all, kus keegi on kaks suurt siledat kivi istmeks sättinud, loen ja kuulan mesilaste suminat. Soomlastel (raamat) on kohati point, aga mõnes osas on nad väga lihtsameelsed.
Tuleb pilv. Tuppa tagasi ja magan kuni õhtusöögini. Paati Kounoupi randa enam ei lähe, selle jaoks on hooaeg lõppenud. Üldse on päris palju kohti kinni. Kounoupi rand on kitsas liivariba kahe mikroskoopilise saare vahel. Mõtisklen kaardi kohal. Näeb välja nagu autorent.
Sajab.