Võtan pagari juurest pirukaid ja sealtsamast kõrvalt ühe auto. Mees küsib, kas mulle meeldib see auto, mis väljas on. Mul pole selle auto suhtes mingeid tundeid, üks pisike punn on. Ju ta ikka sõidab. Autoga käib kaasas lakooniline kaart, millel näidatakse, et punane tee on asfalteeritud, kollane on kruusatee ja sellel tuleb olla ettevaatlik, ja must punktiir on eriti kruusatee ja sellel tuleb olla eriti ettevaatlik. Suur osa planeeritavast marsruudist on must punktiir, aga seda ma mehele ei ütle. Ta joonistab kaardile populaarsemad rannad, kuhu ma minna ei kavatse, ja näitab, kuidas auto käib. Auto käib nagu ikka.
Argelidi teeotsast sõidan kõigepealt paar korda mööda, enne kui aru saan, et see on üldse tee. Sildid on selgelt nõrkadele.
Saare kaardile on matkarajad peale märgitud ja uhke tekst kuulutab, et need on koostöös kohaliku omavalitsusega ka tähistatud punavalgete märkidega. Mitte poolt sõnagi Šveitsi vabatahtlikest. Algus on hägune. Kindlalt on seal käinud kitsed, mitte inimene värvipurgiga. Teades veidi kreeklaste töö- ja asjaajamisstiili, võivad muidugi kitsed olla omavalitsuse palgal. Kitsed on teinud kõik, mis nende võimuses, värvi asemel on nad küll märkimiseks kasutanud pabulaid. On teravad kivid ja kadakad. Mõned järsakud. Pea kohal tiirutab ärevil lind, hiljem mitu. Ärevil linnud ei ole siin agressiivsed nagu Islandil. Ju see on mingi meditsiiniline näidustus kõike Islandiga võrrelda. Samas, ogalised taimed on samasugused nagu Dasht-e-Kaviri kõrbes Iraanis. Mis kõige kummalisem, seal, kus kaardi järgi peaks olema mingid astmed, ongi inimtekkeline kivirivi, ja vahetult enne teed, kus peaks olema koopad, ongi mingid augud. Olen just tee lokaliseerinud, kui seda mööda läheneb pisibuss. Üks inimene pistab lausa pea aknast välja, et mind vaadata. Ei tea, mis küll minus nii erilist on. Tee viib Panagia Poulariani kirikuni, kust läheb rada edasi randa. Buss peatub kiriku juures ja kõik vaatavad mind. Püüan käituda loomulikult, kuniks keegi ütleb "tere". Eksole, seltskonnas on ka naine, kelle lapsed eile hommikul terrassil hõiklesid. Tegelased on teel samasse randa ja neil on seal süstad. Süstad said nad habemiku käest, kes tundub olema jõugu juht.
Rannas on tõepoolest süstad ja hulk kuivavaid esemeid. Rand on selle liivariba kohta muidugi palju öeldud. On kitsas riba liiva ja kitsas jupp vett vehkivate lainetega ja teisel pool minisaarel kabel. Agios Fokas. Vesi rabeleb edasi tagasi ja ujumisest suurt midagi välja ei tule. Käin korra teisel kaldal. Siis joon süstaseltskonna kohvi ja söön nende salatit. Tegemist on Kormoran Kayaki süstalaagriga ja nad jõlguvad juba mõnda aega saart pidi ringi. Ootavad, et tuul vaibuks ja nad saaks Analipsisse aerutada. Habemiku kohta öeldakse Mikk ja ta soovitab mul minna vaatama lahte, kuhu ma olingi kavatsenud minna. Lisaks kohtan esimest korda elus inimest, kes teab Tilost ja Nisyrost. Kajakiga sõidavad nad ka Norras ja Gröönimaal. Taaskord on selgunud, et inimesed on pigem toredad. Kes tahab ka Mikku näha, siis teda näidatakse lehel kormoran.ee.
Tagasi lähen teed pidi, sest kes teab, kas hakkab sadama ja millised need kivid märjaga on. Tee on küll pikem, aga kulub kiiremini, mis siis et esineb hulgim pildistamisseisakuid. Vaated on uued. Merel on valguslaigud ja nende kohal pühapaiste stiilis päikesekiired. Süstamatkajaid ei paista. Sadama hakkab umbes 200 meetrit enne autot.
Raamatulugemisest ei tulnud seega rannas midagi välja ega tule ka õhtul. Restoranis kuulen äkki schwyzerdütschi ja šveitslased viipavad mu oma lauda. Terve söögiaja räägime Kreeka saartest ja sellest, kuidas nii nemad kui ka mina keset mittemidagit portsu eestlasi oleme kohanud.
Lisa kommentaar