Norrakad lubavad osalist pilve. Asun teele eile käidule risti vastassuunas, liblika teise tiiva teise serva. Astypalea seda poolt nimetatakse ka välimiseks saareks (ekso nisi), teist poolt sisemiseks saareks (mesa nisi). Ümberringi on meri täis pisikest saareputru. Rannajoont ja sinist vett on mäe otsast vaadates palju.
Tee hakkab kohe eriti kruusateeks. Teeotste loendamine läheb paremini kui eile, pargin täiesti veenvalt kitsede, kanade ja koertega asustatud räämas maja lähedale ristmikule ja see on ka esimene kord ringi pöörata. Olen just lõpetanud auto asetamisega selliselt, et igast suunast mööda pääseb, kui saabub mitu jalgratast, mootorratast ja autot. Mitäs nyt? Igaks juhuks küsin esimese motomehe käest, kas on endaxi, et mu avtokinito seal on. Juhuks kui ta peaks majaga kuidagi seotud olema. Mees vehib, et auto on väga hästi. Astun teerada pidi minema, esimeses kurvis on veel üks mees mootorrattal. Küsib, kuhu lähen. Seletan asja ära, et Pachia Ammose ehk palju liiva randa. Mees teatab, et rada on õige ja et nemad lähevad ühte teise kohta. Mõistlik, muidu olekski olnud nii nagu eile.
Veetsisterni juures autoga teoreetiliselt läbitav rada lõpeb ja algab kitsede rada. Pärast väikest eksirännakut leian õige raja, mis on sedapuhku isegi tähistatud kivikuhjade ja valgekollaste klotsidega tokkidega. Vau.
Maastik on esiti üksluine, lagedad künkad, lahtised kivid ja puhmad. Kõige seiklusrikkam on hetk, kui mulle ritsikas pähe hüppab. Laskumine alla ranna suunas võtab dramaatilisema ilme ja pälvib mitu fotopeatust. Rand on hiiglama lahmakas liiva paari puuga ühes servas. Tuul puhub otse lahte sisse ja laine on korralik. Paiknen puude alla ja loen soomlaste raamatu läbi. Nende finantssoovitus: kui tahad raha teha, osta värviprinter.
Kui on randa tuldud, mindagu ka ujuma. Selleks tuleb seista vee piirile ja esimene laine kastab märjaks. Vees heljub terve hulk looduslikku sodi ja liiva. Veider elu, eile istusime külg külje kõrval 2x10 meetrit suurel liivaribal, täna on mul terve suur rand üksinda käes.
Tagasitee kulgeb piki jõekanjonit järskude kiviseinte vahel. Loendan hoolega mägede servi, aga ülesronimise algusest on rada taas tähistatud. Üleval paistab üks suurem ja üks väiksem maja. Peab olema kabel. Vaatan binoklist, kas maju peab ikka nii palju olema ja tunnen ära suurema maja juures seisva auto. Sellega ma tulin. Ümberringi helisevad kitsekellad.
Hotelli juures on parkla täis, miska pargin nagu kreeklane, kuhu juhtub. Alustan Mihkel Muti "Eesti ümberlõikajaga". Üle vee ja läbi laineloksu kostab eestikeelset kära.
Lisa kommentaar