Mr Friendly Internet suutis reisijutulehe lahti muukida! Saluut!
hot.ee-ga sama trikk küll ei õnnestunud, aga mul jäi meelde, kuidas see
käis ;) Sri Lanka kaudu.
Hommikul suund karavanseraisse. Zein-o-din, 60 km. Minibusside pesa ei õnnestu üles leida, leiame tüübi, kes tahab meid Kermanisse viia. Me nii kaugele ei taha. Saame 50 000 riaaliga karavanseraini minekuks kaubale.
Oleme karavanserais ainsad külalised, saame kõrbesse kaasa umbkeelse teejuhi ja pudeli vett ning paneme rohututtide vahel suvalises suunas ajama. Teel läbime hispaania (!) ja pärsia keele vahendusel esimese tavalise õppetüki: kas me oleme isa ja tütar või abikaasad. Kõrb teadagi kuiv koht, hoolimata sellest asjaolust tibab kohati pisut vihma. Muidu on lahe. 8 km nobedat kõndi tugevas tuules ja jõuame pisikese putkani, kus sees kuumaveeallikas. Vesi on väga pehme, aga pinnal hõljuv sade ei tekita hoolimata keelitamisest tahtmist sinna sisse ronida. Teejuht ronib ja laulab nagu kõri võtab. Eikuskilt ilmub veel üks poiss ja ronib ka allikasse. Kolmandalt poolt tuleb auto kahe mehega, üks neist ronib veeauku. Kohalike pesupäev?
Meid üritatakse veenda autoga tagasi sõitma. Autoga mees tutvustab ennast: poliis. Meie ka: turist. Räägib, et külm ilm. Mina vastu, et vesi on soe. Kõik pärsia keeles muidugi. Kus Eesti asub? Oskan juba seletada, et Põhja-Euroopas. Hirmutatakse, et jalgsi on ohtlik, mägedest tulevad mingid mustad asjad. Ma tean loomadest pärsia keeles kassi, koera, hiirt, veist ja elevanti, need ei ole. Jääme teadmatusse. Loodame tegelikult teejuhist lahti saada, aga asjata. Ta kappab kangelaslikult koos meiega jala. Ilma saatjata loodusesse minekuks tuleb ilmselt ikka Hiiumaale minna. Mõni kilomeeter enne karavanseraid tuleb sealt küll meile auto vastu. Tagumist istet pole, seda asendab vaip.
Serais saab hakatuseks teed. Sisustus on stiilne, luksuslik. Edasi palutakse kõrvalruumi sööma, süüa on tohutult. Kõige positiivsem on see, et rätik lubatakse ära võtta. Kommentaariks kõlab, et you are free here. Seda ma ei lase endale kaks korda öelda. Selgub, et nad oskavad ka head toitu teha, aga seda on keeruline leida. Näiteks küüslaugud seitsmel eri moel. Pugime ennast kurguni täis, magustoiduks tuuakse veel Iraani arbuusi. Muidu nagu korralik arbuus, aga roheline ja ilma seemneteta. Üritame lähtuda põhimõttest, et alati on ruumi veel ühele õllele, kohaldades põhimõtet sedapuhku arbuusile.
Tagasisõiduks tellitakse takso.
Ilm tundub olevat veel külmemaks läinud. Valmistume kauplema Hosseiniga, kõrbemehe sõbraga. Mõni kampsik tuleks vist sinna kõrbematkale kaasa soetada.
Hommikul suund karavanseraisse. Zein-o-din, 60 km. Minibusside pesa ei õnnestu üles leida, leiame tüübi, kes tahab meid Kermanisse viia. Me nii kaugele ei taha. Saame 50 000 riaaliga karavanseraini minekuks kaubale.
Oleme karavanserais ainsad külalised, saame kõrbesse kaasa umbkeelse teejuhi ja pudeli vett ning paneme rohututtide vahel suvalises suunas ajama. Teel läbime hispaania (!) ja pärsia keele vahendusel esimese tavalise õppetüki: kas me oleme isa ja tütar või abikaasad. Kõrb teadagi kuiv koht, hoolimata sellest asjaolust tibab kohati pisut vihma. Muidu on lahe. 8 km nobedat kõndi tugevas tuules ja jõuame pisikese putkani, kus sees kuumaveeallikas. Vesi on väga pehme, aga pinnal hõljuv sade ei tekita hoolimata keelitamisest tahtmist sinna sisse ronida. Teejuht ronib ja laulab nagu kõri võtab. Eikuskilt ilmub veel üks poiss ja ronib ka allikasse. Kolmandalt poolt tuleb auto kahe mehega, üks neist ronib veeauku. Kohalike pesupäev?
Meid üritatakse veenda autoga tagasi sõitma. Autoga mees tutvustab ennast: poliis. Meie ka: turist. Räägib, et külm ilm. Mina vastu, et vesi on soe. Kõik pärsia keeles muidugi. Kus Eesti asub? Oskan juba seletada, et Põhja-Euroopas. Hirmutatakse, et jalgsi on ohtlik, mägedest tulevad mingid mustad asjad. Ma tean loomadest pärsia keeles kassi, koera, hiirt, veist ja elevanti, need ei ole. Jääme teadmatusse. Loodame tegelikult teejuhist lahti saada, aga asjata. Ta kappab kangelaslikult koos meiega jala. Ilma saatjata loodusesse minekuks tuleb ilmselt ikka Hiiumaale minna. Mõni kilomeeter enne karavanseraid tuleb sealt küll meile auto vastu. Tagumist istet pole, seda asendab vaip.
Serais saab hakatuseks teed. Sisustus on stiilne, luksuslik. Edasi palutakse kõrvalruumi sööma, süüa on tohutult. Kõige positiivsem on see, et rätik lubatakse ära võtta. Kommentaariks kõlab, et you are free here. Seda ma ei lase endale kaks korda öelda. Selgub, et nad oskavad ka head toitu teha, aga seda on keeruline leida. Näiteks küüslaugud seitsmel eri moel. Pugime ennast kurguni täis, magustoiduks tuuakse veel Iraani arbuusi. Muidu nagu korralik arbuus, aga roheline ja ilma seemneteta. Üritame lähtuda põhimõttest, et alati on ruumi veel ühele õllele, kohaldades põhimõtet sedapuhku arbuusile.
Tagasisõiduks tellitakse takso.
Ilm tundub olevat veel külmemaks läinud. Valmistume kauplema Hosseiniga, kõrbemehe sõbraga. Mõni kampsik tuleks vist sinna kõrbematkale kaasa soetada.
Lisa kommentaar