1300 meetrit ja kümme kraadi

Keerutan ennast ühtepidi ja teistpidi ja higistan kogu aeg alumist külge. Ametlik ärkamine on kella viie paiku, et pool kuus startida Dharamsala suunas.
Pakime kotid taas katusele ja sõidame läbi hommikusuduse soojades kollastes toonides Amritsari. Jalgratttad ja velorikšad on juba ärganud, aga üldiselt on kõik tunduvalt vaiksem ja rahulikum kui päevaajal.
Tee kulgeb esialgu tasandikul ja on mõnevõrra augulisem kui võrdlusmaterjal neli aastat tagasi Mumbaist Purisse sõites. Läbi väikeste linnade ja külade, mis näivad koosnevat peamiselt ühest pikast müügilettide ja poekestega ääristatud tänavast, vahelduva eduga ka plataanialleed. Tolmus ilmuvad ja kaovad inimesed ja lehmad, riisipõldudel on puude peegeldused.
20 km Amritsarist on autojuhi koduküla. Polegi varem pääsenud india küla müüride vahele. Seal aga leidub hämmastavalt kena ja ruumikas maja toeka mööbliga. Pakutakse magusat piimaga teed ja vürtsikaid nisukrõbuskeid. Teeme kogu perest nende rõõmuks pilti. Küla nimi kõlab nagu Sool, juhi suguvõsa elavat seal juba aegade algusest. Vend töötab Roomas ja lõikab juukseid. Raju on uhke oma kärpimata karvkatte üle.
Jätame Punjabi selja taha ja siseneme järgmisesse osariiki - Himachal Pradeshi. Paar korda ületame ka Bease jõge. Ma polegi varem sellele mõelnud, et Punjab tähendab pärsia keeli viit vett (pändz + aab), mis märgib Indust ja tema nelja lisajõge. Eemalt hakkavad paistma esialgu künkad, siis juba mäed. Tee muutub käänuliseks, külad on asetatud järjest rohkem vertikaali. Meenutab mõningal määral Dalati ümbrust Vietnamis. Dharamsala, mis samuti on pikk tänav, kus müügimeeste konsentratsioon on suurem kui enne, lisaks mõned tiibeti näod, läbime peatumata, et trügida siia-sinna mööda McLeod Ganj'i - 9 km edasi asuvat küla, kus 10 aastat tagasi oli tore hotell nunnakloostri vastas. Ladies Venture. Ööbima pääsesid ka mehed. Nimetet hotell on täitsa alles ja näeb värskelt värvitud välja. Aga tube on neil ainult kaks, me tahaks kolme. Martti ja Kaarle siirduvad jahile, mille tulemusena leidub üks koht, kus toad 800 ruupiat ja vaade kehva, teises on 600 ruupiat, vabaneb tunni pärast ja kahes toas hea vaade. Valime odavama. Saame Kaarlega viimase peal vaatega rõduga elamise, vannituba on peen ja kraanist tuleb hoolimata vastupidisele infole vett.
Oleme tõusnud umbes 1300 meetrit – Amritsar oli 700+ m, Dharamsala 1457 m ja McLeod Ganj ca 2000 m. Isegi kõrgemal kui Manali. Kuumust on ca 10 kraadi võrra vähem, mis on väga teretulnud. Vabatahtlikult 40-kraadisesse sauna turistitama küll ei tuleks, a tasandikku läbimata niisama lihtsalt Ladakhi ei pääse.
Hängime linnapeal. Üks kõva turistivärk, nännimüük käib täie hooga. Kaarle otsib liivamandala valmistamise vahendeid ja saab teada, et neid on ainult munkadel. Mul lööb kõht pilli, jään tänavalt 10-ruupiaseid vedz-momosid ostma ja kaotan Kaarle silmist. Momode juurde pakutud tšillikaste võtab suu õhetama ja jahutan seda piimakokteiliga. Nii, asun kohe ohtlikku elu elama, kui järelevalveta jään.
Leian ülejäänud seltskonna kohvikust, ajame juhi üles ja palume võtta suund Dali järve äärde. Autoga linnavahel sõitmine on muidu paras trügimine ja seega on linna serva ehitamisel suur mitmekorruseline autoparkla, kus juhid tukuvad või omavahel juttu ajavad. Ja sahibe ootavad.
Dali järv on tekkinud taaskord Parvati silmast, mida on üle India umbkaudu 14 tükki. Oli alles naine. Järv on paraku ebaõnnestunud mussooni tulemusena kuivanud. Hulk poisse sumpab mudas ja üritab kalu päästa. Kaasaostetud sai jääb seega kasutamata. Käime see-eest ära Kangra kunsti muuseumis ja anname juhile homseks vaba päeva.
Soetan Martti juhatusel kõige värskema tõlke Tiibeti surnute raamatust, et kott liiga kerge tassida poleks.
Õhtusöök siseneb väga kiirelt ja mõnda aega ei ole kuulda midagi muud peale lusikaklõbina.
Enne magamaminekut vaatan üle meie hotelli katuseterassi, kus paistab kuu ja näpuotsatäis tähti. Oru vastasküljel puhutakse juba pikemat aega pasunat, lüüakse trummi ja juubeldatakse. Ja seda jätkavad nad kuni uinun.